Jüri, kes on praegu 14-aastane ja 185cm pikk, magas kuni eelmise nädalani voodis, mille ta sai siis, kui oli pool aastat vana ja pikkuses vast pisut üle poole meetri. Tõttöelda oli see voodi veel mõni aasta tagasi nari alumine korrus: ülemine, teine samasugune, teenib jätkuvalt Odet. Kui lapsed tubadesse lahku kolisin, sai ka nari kaheks voodiks lahutatud.
Aga kuna Jüri enam oma põlisesse pesasse hästi ära ei mahtunud - pea ja jalad olid päris otsa vastas -, ostsime talle nüüd uue voodi. Sellise suure ja laia.
Eelmise, selle nariosa, viisime aga maale, et ta saaks veel edukalt Annat või Marti teenida. Toomas pani ta üks-kaks-kolm ka kokku ja seal ta nüüd siis seisab, maapäraselt päevatekiga kaetud.
Jüi tuppa oleks nüüd veel sahtlitega kummutit vaja, et ta saaks voodi all või põrandal kastides vedeleva elektroonikakolu ja tööriistad sinna silma alt ära peita. Kuna aga sellist sobivat silma ei hakanud, sai ostetud tüdrukute tuppa seinariiul. Isa oma betoonseina-puuriga käis aitamas seda ka üles panna.
Tegelikult ootan ma aga juba ammu seda aega, kus kõik asjad saavad kodus taas korda ja oma kohale. Praegu on veel pidevalt selline pooleli tunne. Ja kardinaid pole ees, sest vanu ei tahaks enam panna ja uusi pole. Ja üldse peaks veel remonti tegema ja... ühesõnaga, juba tüdinud olen.