Ei tule kohe meeldegi, millal oli viimati seiklusspordivõistlus, kus üle kere märjaks ei saanud. Ja ärgu süüdistatagu meid kanuu ümberajamises: seda pole me (koputan siinkohal kolm korda vastu puud) veel kordagi teinud. Lihtsalt igal pool on tulnud küll rattaga, küll rattata vette ronida. Vahelduseks päris tore, ehkki nii higiseid riideid ja soolast silmnägu kah enam ammu ei mäleta :)
Tänavuaastase XDreami võttis kokku sügisetapp Moostes. (Muide, kas meesorienteerujad ikka teadsid, et meeste rada käib sealkandis mööda trajektoori Puskaru-Ihamaru-Litsmetsa-Karilatsi, ja teadsid ette vaadata?) Meie tiim startis - igasuguseid autovaba kuu üleskutseid eirates - seekord Tallinnast kahe autoga, sest Leivo, va vapper, siirdus pärast võistlust seiklussportima Poolasse, sedakorda siis tiimi Mountain Loghome koosseisus.
Leivo kohe-peale-tulev-Poola-võistlus tähendas ka seda, et pidime selle etapi kergelt võtma ning mitte pingutama. Ette rutates tuleb öelda, et kokkuvõttes mina küll vahest aru ei saanud. Kui alguses ehk oligi jooksutempo ja rattasõtkumine tavalisest aeglasem, siis pärast seda, kui kanuuetapil nägime paljusid sama tasemega tiime meist liiga palju ees olevat, läks see rahulikult võtmise asi küll jälle käest ära.
Seekordne XDream oli eriline ka selle poolest, et esimest korda oli B-raja start varem, nii et ka "aakatel" õnnestus stardihetke elevus, võlu ja valu ükskord ometi kõrvaltvaatajana ära näha. Päris võimas vaatepilt oli kõik see pealt 400 inimest ratastel stardikaare alt läbi valgumas! Valu aga tähendas seekord näiteks ühte lõhutud ketti - ebaõnn otse stardis...
A-rada alustas seekord rulluisutamisega. Mulle see sobis, sain oma hirmsaima katsumuse kohe alguses kaelast ära. Sest hoolimata suvi läbi kestnud püüdlustest pole minust ikka rulluisutajat saanud - XDreamiks vajalikud võistluskiirused jäävad mu kukkumishirmu tõttu vist küll igavesti kättesaamatuks, heal juhul olen saavutanud korraliku pühapäevauisutaja taseme. Nii et tegime taas kord läbiproovitud tiimitööd, Leivo mind lükkamas. Etapil saavutatud keskmine 38. koht näitas taaskord, et asi õigustas end: minu iseseisva liuglemisega olnuksime kindlasti viimaste seas, kui mitte päris viimane.
Jalgratas oli algul ootuspärane, eriliste üllatusteta. Vahelduseks sees jalgsilõik joonorienteerumise lisaülesande näol. Joone sai ise valida: lühemad ja tehnilisemad vs pikemad ja lihtsamad. Meie võtsime variandi D, mis kaarti vaadates tundus mullegi üsna lihtne, kuid metsas läks küll mitmel korral järg käest. Eks ta ole - neljapäevakutel käies olen aru saanud, et minu orienteerumisoskus on suurepärane umbes D12 tasemeni - abiküsivate laste kaartidest saan alati kohe esimesel pilgul aru ja suudan end seal pikema mõtlemiseta positsioneerida ;)
Rattaetapi maiuspalaks said Mammaste suusakeskuse järsunõlvalised mäed, kust jalgratastel esmalt alla sõitsime ja pärast, ratas käekõrval, taas üles ronisime. Alar rõõmustas selle käigus füüsikateoreetilise arutlusega, et kui nüüd saaks laskumisel piduritega tekitatud soojusenergia tagasi mõneks muuks energialiigiks muundada, küll siis vast oleks hea... See ülesanne jäi siiski edaspidiseks lahendada ning sedapuhku rakendasime energia jäävuse seadust nii, et taastasime kehas kulutatud energiat spordijoogis sisalduva ümbermuundamisega.
Sealkandis tabas meid muuseas ka sügise algus, mis tänavu oli kell 13:01. Ilm aga oli selle päeva puhuks pigem suviseks seatud - XDreami korraldajatel tundub ilmataadiga küll mingi eriliselt hea klapp olema. Vastupidiselt kunagisele Toonus/Lapin Kulta/XAdventure Cupile, kus peaaegu alati oli halb ilm. Eks see oli ilmselt ka üks põhjusi, miks kahe sarja konkurentsivõitlusest väljus võitjana XDream :)
Oo, ja muidugi oli maiuspala ka see, et jalgrattaga tuli sõita mööda raudteed! Rat-ta-taa, rat-ta-taa- täitsa rongi tunne tuli sellest rütmilisest liipritel rappumisest! Aga mööda liipreid sõites ei eksi sa mitte kunagi ära, nagu teame lapsepõlvisest Gena ja Potsataja multikast...
Kanuu käis ristirästi Ahja veehoidla peal. See oli tegelikult lõbus, palju lõbusam kui mööda pikka jõge ühes suunas tõmmates, sest pidevalt tuli keegi kuskilt vastu või läks mööda, sai nalja visata ja teiste käekäiku jälgida. Kolmekesi paadis üksiolemise hetked tulid alles kugeimat punkti võttes, kuid needki olid pigem lühikesed.
Lisaülesanneteks olid seekord näiteks ronimissein, jõe ületus paralleelköitel, suure traktorikummi veeretamine. Kahetsesin ISC naisi, kes meiega ühel ajal kummi veeratamas olid: mind võttis see isegi kahe mehe seltskonnas võhmale, nemad pidid kolme naise jõul hakkama saama. Muidugi said, ja üldse mitte halvasti, aga kerge see küll ei olnud.
Meeleolukaim lisaülesanne, mida küll ainult üks tiimiliige pidi tegema, oli suurte veesuuskade ja pontoonitaolisele alusele toetuvate keppidega "suusatamine" ümber vees asuva poi. Selle ülesande eel jõudsime järele segavõistkonnale Vesilehmad, kes just enne meid lisaülesannet sooritas. Loomulikult tekkis siis kohe sportlik hasart võistlema hakata. Meie edu võtmeks sai kiirem toimetamine vahetusalas, nii et läksime neist mööda ning finishieelsele Mooste mõisahoonesse rajatud seiklusrajale jõudsime esimesena. Ja kui Leivo juba puu otsa ronimiseks oksast haaras, pidi nende tiimi esindaja paratamatult ootama, kuni puu vabaneb... Finisheerimise võidujooks lõppes kahesekundilise vahe ja rohke naeruga.
Ning kui B-rajal algas võistlus ühele mehele katkise rattaketiga, siis A-rada pidi ikka üle trumpama: Ekstreempargi Hilksil õnnestus võistluse käigus puruks murda... rattaraam. Millel küll olevat eluaegne garantii, nii et võistluse järel oli finishis pikalt arutamist, kas "eluaegne garantii" tähendab seda, et raami eluaeg sai nüüd läbi ja garantii ühes sellega. Või saab Hilks siiski endale uue ratta (või raami). Alar näiteks sai uue fotoaparaadi, kui pärast eelmist XDreami oli tema äsjasoetatud veekindlas fotoaparaadis vesi - tollal sai kah arutatud, et äkki tähendab "veekindel" hoopis seda, et vesi on kindlalt sees, aga välja ei tule :)
Tulemused: Olime ümmargusel 30. kohal, segavõistkondadest 6. Aeg 7:53:16. Sekundite osa mängib seekord rolli just selle viimase finishi-võidujooksu pärast :)
Lisan siia ka sügisetapi meenutused eelmisest , üle-eelmisest ja üle-üle-eelmisest aastast. Jee, ma olen varsti juba kõige staazhikam xdreamlane! :) Kõige graatsilisem olen muide juba praegu - sellise komplimendi tegi üks kaasvõistleja-konkurent, kui libedatel puutüvedel hüpeldes baleriinlikke uih-aih piruette tegin :)
___
Teised Mooste etapist. Alari fotoreportaazh. Praeguseks ülespandud kokkuvõtted blog.tr.ee-s.