Eile käisin tööga seoses Tallinna Heleni Koolis - jah, sellessamas, mis varem kandis nime Tallinna Kurtide Kool. Andsime seal üle jõuluaegses annetuskampaanias kogutud raha.
Pean tunnistama, et ma ei oska võõraste puudega inimeste seas täiesti normaalselt käituda. Ikka tuleb selline totakas-püüdlik-abivalmis naeratus näole ja väike kohmetu olek sisse. No umbes, et kas peaks nüüd kõvasti karjuma või rääkides väga pingsalt suud liigutama... Tegelikult muidugi ei pidanud ühte ega teist, rääkijate sõnavõtte vahendas viipekeele tõlk. Ja mul oli väga hea meel, et mu boss ennast seal täiesti vabalt tundis ja loomulikult käitus - või vähemalt oma ebamugavust hästi peitis.
Ja iga kord, kui ma sellistes organisatsioonides käin, pean imetlema seal töötavate inimeste hingesuurust. Ja Heleni kooli puhul ka ettevõtlikkust, et täiesti nullist on kümnekonna aastaga püsti pandud suurepärane erivajadustega laste haridusasutus. Kus, muide, õpivad ka kuuljad: tegu on segakooliga ning nii kuuljatele kui vaegkuuljatele on see kahtlemata parim. Esimesed harjuvad teistsuguste inimeste olemasoluga enda ümber ega võõrista neid tulevikus (nagu mina), teised aga ei kapseldu oma väiksesse mittekuuljate keskkonda.
Aga miks ma seda siia kirjutan? Sellepärast, et mina tavaliselt ei mõtle kuulmispuudega laste olemasolule ja nende elule ja arvan, et teised ka ei mõtle. Heleni Koolis käimine pani mind mõtlema - vähemalt korraks - ja ehk veel mõni, kes seda postitust loeb, mõtleb ka. Kasvõi korraks. Ja mõni elu-teemadel kirjutav ajakirjanik võiks neil ju külas käia ja neist kirjutada, sest mulle tundub: rohkem kui rahast on kuulmispuuetega inimestel puudu oma olemasolu ja probleemide-vajaduste teadvustamisest. Sest küll selle järel tuleb lihtsamini ka raha.
Ja peamine, et kuulmispuudega inimest kohates ei läheks kuulja teadmatusest ähmi täis ega hakkaks rumalalt käituma, vaid oskaks olla ja normaalselt suhtuda.
PS. Juhuste kokkulangevuse tõttu sattusin just eile öösel Ratastooli-Tiia blogile, kus kah teemaks puudega inimese hakkamasaamine, unistused ja nende purunemine tervete maailmas. Tema lugu oli muidugi juba varasemast ajast läbi meedia tuttav ja juba varem ei osanud ma sellesse kuidagi suhtuda. Et mis on õige ja mis vale, kes on hea ja kes halb. Lugesin nüüd seda juttu - ja jätkuvalt ei oska suhtuda. Ei peagi tegelikult.