Murukääre lõgistades (vt eelmise sissekanne) tuli mulle meelde minu maa-naaber ja lapsepõlvesõbranna Marje. See oli suvel enne kaheksandat klassi (mäletan hästi, sest olime väga tähtsad selle üle, et läheme põhikooli viimasesse klassi), kui Marje äkki kutsus mind enda juurde appi lillepeenraid kaevama. Käisime ikka teineteisel vastikumates töödes (rohimine, kartulite idustamine jne) abiks, nii et palves polnuks midagi iseäralikku, aga...
... aga Marje oli lillepeenarde tegemise võtnud ette täiesti omal algatusel!
Minu pehmelt öeldes imestunud pärimisele japärani silmadele vastas ta, et talle VÄGA meeldivad lilled ja neil on praegu nii nõme aed, sest emal on lilledest üsna ükspuha ja pealegi pole tal töö ja loomde kõrvalt selleks kunagi aega. Ja kuna tema ei taha enam nõmedat aeda, siis otsustas ta ise lillepeenrad rajada (ja ema ei keelanud ka, lisas ta igaks juhuks juurde).
See jättis peatselt 15-aastaseks saavale minule väga sügava mulje. Kurtmine ja kirumine, kui nõmedasti ja halvasti kodudes üks või teine asi on korraldatud, kuulus selle ea lahutamusse ossa. Kõigil mu tuttavatel oli vanematele üht või teist ette heita, mis meie meelest võinuks paremini korraldada. Ka Marje oli lilledest mitmel korral sel toonil rääkinud, sest ta tõesti imetles ja armastas ilusaid aedu. Ent mitte kunagi, mitte keegi polnud veel ette võtnud seda kurtmis- ja kirumisobjekti ise parandama hakata!
Marje lillepeenrad said valmis ja jõudsid suve lõpuks isegi õitsema. Aeda sai kaevatud ka tiik (üks vana pada) ja rajatud kiviktaimla. Ning see kõik tuli mulle ikka aja alati meelde, kui veel ülikooliajal mõni tudeng oma kodu kirus, ise samal ajal seal pakutavat süüdimatult vastu võttes ja soovitud muutuste heaks lillegi liigutamata.
Mingis mõttes oli see üks oluline etapp minu suurekssaamise teel. Kui tahad, et midagi muutuks, võta asi enda kätesse! Kui teed, siis juhtub - nii et tegutse, mitte ära ainult kiru ja kurda. Ning ära ainult mõtle ja unista, vaid löö labidas mulda!