Oma elu esimese maastikuratta, Marin Bolinas Ridge, ostsin umbes viis aastat tagasi. Saadud allahindlustega maksis ta pisut üle 5000 krooni ning lisaks standardvarustusele sai soetatud ainult kompuuter, hiljem sain Leivo käest ka sarved. Need oli ta algselt ostnud vist Laura rattale, aga lapse käte jaoks olid need liiga jämedad ning Laura ei ulatunud neist sõrmedega korralikult ümbert võtma. Mind aga on need hästi teeninud, ehkki vahelepõikena võib öelda, et ka minu rattal tekitavad need iga kord elevust, kui ratast näiteks hooldusse või remonti viin - pea iga vastuvõtja loeb oma kohuseks nende hiiglaslike sarvede kohta midagi lustakat märkida.
Paar päeva tagasi jäeti hoolduses küll sarveteema rahule, kuid remondimees võttis mul (muidugi ülekantud tähenduses) turjast ja sakutas põhjalikult läbi. Sain teada, et kõik mu ratta liikuvad komponendid on nii kulunud, et iga koht võib igal hetkel üles öelda. "Ma ei saa sul isegi seda viimseni kulunud ketti vahetada, sest nende hammasratastega poleks sellest mingit kasu!" seletas remontija rattaid armastava inimese kirgliku nördimusega.
Muidugi on tal õigus ja Leivogi on seda mulle juba suvel korduvalt öelnud. Proovin selle viimase Xdreami veel läbi sõita... ja kevadel seisab siis ees investeering uude rattasse. Või vana ratta liikuvate komponentide väljavahetamine - raam, tundub, on siiski veel kasutuskõlblik.
Kuna mu ratas kaalub 11,3 kilo (kaalusime just Hawaii Expressis ära), tähendaks samas kaalus ratta soetamine praegu umbes 20 000-kroonist väljaminekut, vähemalt HE-s müügil olnud Scotte vaadates. Neil on küll minu omaga võrreldes paremad "jupid", hüdarulised pidurid jm, aga ikka tundub see mulle ratta eest üle mõistuse palju. Nii et ma parem ei hakkagi uusi rattaid vaatamas käima, vaid mõtlen kohe "juppide" vahetuse peale. Kevadel.