Vist keskkooli viimases klassis lunisin oma sõbranna Riinu arstist ema, et ta tooks mulle haiglast ühe vana sanitaripluusi. Mulle hirmsasti meeldis selle mürkroheline värv ja sitsiriidest lohmakas pluus oli ka muidu selle aja kontekstis täiesti kärav rõivatükk, ka väljaspool haiglat ja sanitaritööd kandmiseks. Ma saingi selle ning kui rebenenud kaelus kinni õmmeldud, sai sanitarisärgist pikaks ajaks üks mu lemmik, kuni tema sitsiriie lõpuks füüsiliselt katki kulus. Pluusi viimased etteasted toimusid igatahes juba Tartus Pepleri (tollal Pälsoni) ühikas elades - koduriietusena sobis tema agulišikk kulunud olek tollesse räämas keskkonda ülimalt hästi.
Mürkroheline on olnud ka minu elu lemmik-õhtukleit, mis muuseas on ka mu ainus õhtukleit, mille disaini olen joonistanud ise ja mille lasknud õmbleja juures spetsiaalselt endale õmmelda. Kanda teda praegu enam ei saa, sest kuna mu omalooming polnud just kõige ergonoomilisem (justkui õlgadelt maha langenud laiade õlapaelte tõttu ei saanud küünarnukke kõrgele tõsta), rebenes hoogsas tantsukeerus pöördumatult riie ühe õlapaela kinnituskohas. Aga see kleit on mul kapis alles, sest ma pole raatsinud teda ära visata...
Need mürkrohelised mälestused tulid meelde, kui Katiga poes käies nägin teda nagu magnetiga tõmbavat ... mürkroheliste asjade poole. Ja siis avanesid mu silmad märkamaks, et tegelikult on tal juba praegu kapis rohkesti nii mürk- kui tumedaid sinakasrohelisi riideesemeid. Ja mitte ainult Katil, vaid ka Odel.
Ja nendelgi kuuluvad need lemmikute hulka.