Ma ei ole eriline mälestusteraamatute fänn ning nii oli Mihkel Raua "Musta pori näkku" minust siiani poeriiulile ja lugemata jäänud. Kui aga seda kiitis ka kolleeg Tarmo, kelle mõtteid ja arvamusi olen märganud enda omadega klappivat (mis on märk, et Tarmo on tark inimene, eks :), laenasin talt selle raamatu.
Ja lugesin joonelt läbi.
Ja ütlen - Mihke Raua stilistikas -, et sitaks hea raamat on.
Naljakas. Kurb. Tuttav. Võõras.
Nauditavalt kirjutatud.
Ma pean veel mõtlema, kuidas oma arvamust ja emotsiooni pikemalt ja põhjalikumalt sõnastada.