Mustamäe - õigemini Põhja-Eesti Regionaalhaigla - traumapunktis käimisest on jäänud kahetised tunded.
Esiteks hea pool. Kõik sujus kiiresti ja tõhusalt. Järjekorranumber automaadist, paberi vormistamine registratuuris, arve saamine (50 krooni erakorralise visiidi eest), kulgemine mööda pikka koridori haigla kõhtu, veidi istumist traumapunkti ukse taga ("Palume kutsumata mitte siseneda!"), sissekutsumine, uue paberi vormistamine, kulgemine röntgeni registratuuri, vormistamine, väike ootamine röntgeni ukse taga, sissekutsumine, pooleminutiline protseduur, kulgemine tagasi traumapunkti ukse taha, sissekutsumine, paberi ja arvutipildi vaatamine, koos uue paberiga kipsituppa saatmine, väike ootamine, sissekutsumine, kips, välja. Nagu jooksval lindil. Nagu õlitatult.
Aga - oligi kuidagi masinavärgi tunne. Ja suhtumine, mida võiks nimetada tõredaks viisakuseks.
"Numbri võtsite? Ei, ärge siia tulge - oodake ja pöörduge sinna kõrvale." See oli tervitus registratuuriluugis, kuhu poole ma - tõepoolest numbri võtnuna - vaatasin.
"Hei, teie! Traumapunkti või? Tulge siia, ma vormistan siis ära." Sama proua, märganuna mu minilahastatud kätt. "Numbri võtsite?" Numbrimasinat, kusjuures, ei vajutatudki, seal oli ees mitme võrra väiksem arv.
"Võtke jope ära! Ärge kotti sinna pange!" Arst traumapunktis, kui jope seljast võtmiseks olin söandanud panna oma käekoti esimesele ettejuhtuvale toolile õe laua kõrval.
Ja nii edasi.
Midagi ette heita otseselt ei ole, aga meeldivat tunnet kah ei jäänud.
Varem, nooremana, võtsin ma sellist tõredust endasse. Lasksin end sellest häirida, muutusin ka ise tõredaks ja hakkasin isegi õiendama. Nüüd - vanemana, targemana, immuunsemana - on mul aga oma vasturelv: naeratada ja olla ise hästi viisakas. Tänan ja palun, tere ja head aega. Iseenesest ju loomulikud asjad, aga neid võib öelda...noh, piii-sut rõhutatumalt kui tavaliselt. Ja otsa vaadates ja naeratades.
Sellel on kaks tulemust. Kas hakkab ka teine pool naeratama ja tere-head aega, tänan-palun ütlema, või kaotab närvid ja hakkab karjuma. Viimastki on mitmel korral ette tulnud.
Traumapunkti inimesed hakkasid naeratama. Ehkki kell oli kaugelt üle südaöö ja ma kindlasti nende ei-tea-kui-mitmes laupäevaöine patsient. Ehkki pidev järjekord ukse taga, tüdimus ja tülpimus ja väsimus kallal.
Ma arvan, et tegelikult hakkas neil ka endal sellest natuke parem.
Aga võrdluseks on mul korduvmuljed laste traumapunktist, kus registratuuriprouad ise naeratavad ja pilgu tõstavad. Sissejuhatuseks "Noo, mis meil siis juhtus?" või muu selline sõbralik-inimlik küsimus, kindlasti mitte lakoonilises kahesõnalises haukuvkõneviisis. Arsti naerune: "Oioi, sulle on küll juba meie kliendikaarti vaja!", vaadates lapse lehelt visiitide ajalugu. Ja nii edasi. Nii et saab küll ka niimoodi, ehkki vastuvõtjate-arstide töökoormus seal ilmselt oluliselt väiksem ei ole kui täiskasvanute omas. Ja me oleme ka seal käinud tõepoolest igal kellaajal. Täiesti teine tunne on olnud.
Mu käsi sai korralikult lahasesse ja ooteaegki polnud kuskil liiga pikk. Ma olen traumapunkti valvearstidele ja õdelele igati tänulik, aga... Jah.