Loone Otsa “Mustamäe valssi” (Petrone Print 2012) ei saa ma hinnata erapooletute tunneteta. Olen ju minagi “tavatütarlaps mägede mailt”, nagu Loone raamatus sätestab, samast põlvkonnast ja isegi samast koolist. Nelja-aastane ajanihe ei muutnud palju isegi sellel Mustamäe tormilise arengu etapil. Tõsi, Liivaku liivikuid mäletan ainult hägusalt ja hääbuvatena (isa käis sealkandis autot remontimas ning millegipärast olime mina, Karin ja ema temaga alati kaasas) ning muid nipet-näpet erisusi on veel – aga tervikuna tahtnuks pea igal kohal karjuda: “Jaa! Mina ka! Meie paraadna! Meie naabrid! See paik! See tunne!”
Ja ilmselt pole see ainult minuga nii. Oma perekonna loo kaudu on Loone suutnud üldistada ühe põlvkonna, ütleksin isegi epohhi eluloo. Sest mis muud kui epohh oli see paneel-linnaosade ehitamise ajastu? Koos nõukogude ajale omase pidetuse, aga samas kaasahaarava rõõmsa rähklemisega?
Tänapäeva – küll mitte Mustamäe, vaid naaberlinnaosa Kristiine – noori esindav Kati ütles aga, et see raamat on hoolimata oma helgest lõpust kurb: üksildane lapsepõlv, tõrjutus esimeses koolis, sõbranna enesetapp… Et kas meie elu oligi selline?
Oh, kindlasti leidus 1970ndate Mustamäel ka seltsieluliselt rõõmsamaid lapsepõlvi lõputute luurekate, kambavaimu ja “venkude” vastu kollektiivkäbisõja (mände ju jagus!) pidamistega ja “Vanakal” kelgutamistega, hilisemas eas õnnelike diskotamistega Mustamäe Mängude Majas ja romantiliste käsikäes jalutuskäikudega Sütiste metsa radadel – aga isegi kui seda ise ja igal hetkel ei tundnud, siis ajastu vaim oli ilmselt tõesti kurb. Või õigemini rusutud. Sest ehkki minu elu tema väikses isiklikus plaanis oli üpris õnnelik, resoneerusid minus ometi kõik “Mustamäe valsi” üldised meeleolud ja tundevirvendused. Ja sellepärast ma arvangi, et see raamat on enam kui ühe inimese lugu ning Loone on oma loo jutustamisega hoopis millelgi olulisemal ja raskestitabatavamal sabast kinni saanud.
Üks väga isiklik kurbus on mul seda raamatut lugedes aga ka. Minu kool. Loone raamat kirjeldab selle kunagisi hiilgeaegu, kuid Eesti iseseisvusaastate haridusmaastiku tõmbetuultes loobus kaotas kool kuidagi oma sihi ja näo, saavutades ilmselt absoluutse madalseisu oma 40.juubeliks… aga tundub, et on nüüd tasapisi taas tõusma hakanud. Mille üle on mul siiralt hea meel. Hmm, mulle ei meeldinud koolis kohe üldse mitte, kui ma seal käisin, aga kummalisel kombel on tema käekäik mulle siiski oluline.
Kui aga isiklik emotsioon kõrvale jätta, siis on võibolla just see meie kooli osa see, mis “Mustamäe valsi” tüüpilisuses ebatüüpilisena eristub: teiste Mustamäe koolide elu tundus mulle kooliajalgi kuidagi teistsugune, nii et tunduks vast teistsugune ka tagasivaate- ja mälestusraamatutes… Aga see ei tähenda, et teistes koolides käinutel äratundmisrõõm täielikult puuduks, oma ühisosad on kindlasti siingi.
Kellele ma “Mustamäe valssi” soovitaksin? Eeskätt muidugi inimestele, kes on Mustamäel elanud ja elavad, aga mitte ainult. Nagu ma ütlesin, on see midagi enamat kui ühe Mustamäel kasvanud tüdruku lugu, nii nagu ka “Sillamäe passioon” ületas kaugelt ühe Ida-Virumaal kasvanud poisi mälestuste piirid.