Pühapäeval ei olnudki kõik suuskadel püsivad inimesed Tartu Maratonil, ilmnes autode hulgast, mis oli pargitud Pirita spordikeskuse lähistele. Või siis olid kõik autoparkijad mitte suusatajad, hoopis meie kombel lumme müttama läinud... ega sedagi tea.
Meil igatahes oli Leivo eestvõttel plaanis tunnike-paar paksus lumes sumbata ning sedapuhku oli Kreetegi kaasas trenni tegemas. Kokku tuli umbes 8km tiir, sellest paksus - ikka nii puusadeni ulatuvas - lumes küll umbes pool. Ägedaim oli Piritajõe järsust kaldast üles ronimine, kus lisaks jalgadele tuli ka käed appi võtta ning oli võimalus suurte kivide vahel lõplikult lume alla kaduda.
Ja minul said tööd säärelihased, mida ma ilmselt muidu siis eriti ei kasuta.
Täna aga sajab lund veelgi juurde - juba sündis ka uus tänavune lumerekord, seda küll mitte Tallinna piirkonnas.