Mul on üldiselt naabritega kõikjal päris hästi vedanud, kuid üks praegune naaber ajab aegajalt siiski hinge täis. Aga kuna ta on küllalt eakas ja (vähemalt enda jutu järgi) erinevate haiguste all kannatav inimene, püüan temaga tülitsemise asemel teda lihtsalt piisaval distantsil eemal hoida.
Esimene ohumärk oli kohe kolimise järel, kui proua hakkas trepikojas kohtudes rääkima kui ko-hu-ta-vad inimesed enne meid seal korteris elasid ja kui hea meel tal on, et nad nüüd on läinud. Kuna korterimüüjatega korduvalt kohtudes oli minul kujunenud neist arvamus kui normaalsetest viisakatest inimestest, pani selline lähenemine õlgu kehitama. Ja isegi kui tõesti pidude ja trampimise probleemid olid, siis miks pidanuks ta seda möödanikku nii intensiivselt mulle jagama?
Muidugi ilmnes üsna varsti, et meie oleme vähemalt sama kohutavad, kui mitte hullemad. Küll naersid mu lapsed trepikojas, küll sõitsid meie pereliikmed või külalised nii pidevalt liftiga, et teistel olevat täiesti võimatu oma korrusele või sealt alla pääseda. Minu jaoks oli puänt see, kui olime terve jõuluaja kodunt ära ning tagasi jõudes oli naabriproua kõpsti ukse taga: oh mis trampimine ja melu teil kogu aeg käis, ei mingit jõulurahu vaestel haigetel inimestel... Tõepoolest, ilmselt häirisid teda kuuselt langevad okkad nagu mingis vanas anekdoodis...
Kahel korral nende pea 12 aasta jooksul on tal pahandamiseks ka põhjust olnud. Üks kord oli kümmekond aastat tagasi mu tollase abikaasa sünnipäeval, kui meil tõesti oli muusika, laulmist ja melu. Ja teine kord, kui pesumasin üleujutuse põhjustas. Esimesel korral sai loomulikult vabandatud (millest hoolimata võttis proua kasutusele nõukogude-aegse tollal ilmselt hästi toiminud abinõu mehe töökohta kirjutada - hmm, pole vist mõtet purustada inimese illusiooni, kui tõsiselt suhtusid sellesse kirja tollase SLÕhtulehe vastutavad isikud, kes ise sellel sünnipäeval kohal olid...) Ja teisel korral sai lisaks vabandamisele ka proua poolt hinnatud kahju suurus talle kohe välja makstud. Kõik muu aga...
Üks viimaseid probleeme oli naabril Mammuga. "Kulla inimene, miks te muudkui kõnnite hommikust õhtuni mööda tube, kõva tallaga jalanõud jalas!" kõpsas proua kord taas meie ukse taha. Mammu, kelle "kõva tallaga jalanõud" on poes müüdavad kummiseguse tallaga toasussid, kes oma toast kööki või kempsu pääsemiseks peab paratamatult mõned sammud tegema ja kes üldse pole nii rahulik inimene kui mina, viskas ta tol korral konkreetselt välja. Mina lihtsalt soovitan proual järgmise väidetava lärmi korral kohe politsei kutsuda - selle peale proua tavaliselt turtsudes lahkub, sest ilmselt teab ta siiski ka ise, et tema jutt pole kõneväärt.
No ja oleks proua siis ise ideaalne vaikne ja rahulik naaber! Aga vastupidi: pidevalt tülitsevad nad nädalalõpuhommikutel oma mehega nii valjusti, et värisevate vanainimesehäältega karjumine selgelt meie kööki kuuldub. Võibolla tülitsevad nad muudel hommikutel ka, aga siis pole meid kodus kuulamas :)
Vähemalt seda peab proua kiituseks ütlema, et need meiega (ja ka teiste naabritega, nagu teisedki tunnistavad) tülikiskumise hood käivad tal tõesti hooti. Muul ajal on ta tavaline normaalne naaber, ütleb trepikojas tere ja räägib ilmast. Nii et tema pärast väljakolimisele me siiski mõelnud ei ole.