Eelmine nädal läks nii ruttu, nagu poleks teda olnudki.
Katil sai kips maha. Varba lahtine küüs sai kah eraldatud, nii et nüüd kulgeb asi loodetavasti kiiresti paremuse poole. Aga esialgu on veel raske saapa jalga mahutamisega, sest varvas on valus. Välja aitavad minu Meindli trekkingusaapad - Kati jalg on minu omast just niipalju väiksem, et varbad saavad end sealses avaruses hästi tunda. Ninad on neil kah tugevad ja turvalised - juhuks, kui Kati peaks jalaga kogemata kuhugi vastu kopsama või muud.
Tööl palun oma uueks ametinimetuseks määrata "Presentation Director" või "PowerPoint Manager", sest suurem osa eelmisest nädalast möödus erinevaid esitlusmaterjale vorpides. Osa neist veel teemadel, kus ma üldse ekspert ei ole - tehniline CRM, näiteks. Uhh.
Katsetasin 3G telefoni ning kirjutan edaspidi kahel käel alla avaldustele "tehke rakendusi". Mina näiteks vaimustusin U-Popist, ehkki selle ealisest sihtgrupist peaks ma küll vist juba väljas olema. Varem polnud ma viitsinud telefoniga seal surfata, sest ma pole eriti kannatlik ootama, kuni mingi asi ennast lahti sikutab. Nii et kiirus loeb (ja ka suurus on oluline, sellega olen ma kah nõus :)
Kolm korda sai jooksmas käidud. Kahel korral üksi siledatel Stroomi teedel, korra Leivoga Nõmme viiekilomeetrisel suusarajal. Viimane oli karm, aga kindlasti kasulik.
Hispaania keel on jõudnud sellesse staadiumi, kus iga tegusõna tundub erinevates aegades täiesti vale ja uskumatu - kogu aeg peab grammatikaraamatust üle kontrollima, ennast ja keeletaju ei usalda enam üldse. Ehk läheb mööda.