Sellel suvel riputas isa maal kahe õuekase vahele jämedasõlmelise köie, mida mööda lapsed saavad ronimist harjutada. Pildil tegeleb sellega parajasti Ode Liis.
Kui meie – mina, Karin ja Kairi – olime väiksed, kasvas aida ees suur vaher – see, millest praeguseks on jäänud vaid känd, mille sees kasvavad kressid. Selle vahtra jämedate okste külge oli kinnitatud kaks siledaks lihvitud ja parajalt peenikest tüve – üks umbes kolmemeetrine, teine poole kõrgem. Neid mööda oli meil voli vahtra otsa ronida ja eriti tore oli tuletõrjujate kombel mööda posti alla tuhiseda. Juba paar nädalat pärast suve algust olid meil peopesades paksud nahad ning minul alati ka parema jala laba parempoolsel välisküljel parkunud laik – millegipärast meeldis mulle ronides haarata posti mitte kahe talla vahele, vaid keerata parem jalg kuidagi keerdu, toetades posti vastu laba väliskülje.
Igatahes haarasid kõik meie külalised südamest, kui meid seal kõrgustes turnimas nägid. Tõttöelda saan neist täiesti aru, vaadates, kuidas väike Helen ussina mööda köit üles vonkles ja siis – käsi sõlmede kohal korraks köiest lahti lastes – hooga alla tuli… Aga nagu ma oma lapsepõlvest mäletan, on lapsed palju osavamad kui täiskasvanud arvavad.