Pühapäeva hommikul sõidutas Leivo mind sadamasse, kust siirdusin koos Spordiklubi välejalgadega ja veel ligi 200 naisega Helsingisse jooksma Naisten Kymppit. Ek siis naiste kümne kilomeetri jooksu, mis toimub Soomes juba 24. kevadet. Ise pööras Leivo autonina Tartu poole, et ka tänavu sõita läbi Tartu Rattaralli.
Ma polnud Naisten Kymppi asjadesse eriti süvenenud ja nii selgus sadamas mulle ebameeldiva üllatusena, et tagasi tuleme alles 21:00 väljuva Rosellaga, mis on Tallinnas südaööl. Hankisin kähku alternatiivide tutvustuse ehk kiirlaevade graafiku. Kaalutlesin kiirelt, kas mõttetum on raisata 440 krooni tagasisõidupiletile või 7,5 tundi oma elust Soomes passimisele - ja teadsin kindlalt, et valin varasema laeva.
Pärast kolmetunnist igavat loksumist Rosellal astusime Helsingis maale. Maijooksu korraldajad kogusid oma "tibud" sadamas kokku, kuid soovi korral võis ka ise stardipaika jalutada. Meie kümneliikmeline Spordiklubi esindus valiski viimase võimaluse ning jalutasime läbi tulbipeenardes ja päikesesäras Helsingi. See linn ON ilus, pole midagi öelda!...
Aga küll on Soomes ikka palju naisi! Ajal, kui meie kohale jõudsime, olid kõik kohad neid juba täis :) Kaasa arvatud tulevane stardikoridor, kus peatselt algamas soojendusvõimlemine. No mis seal tahta, kui osalejaid oli olnud hilisematel andmetel lausa 17 000 (!!!!)
Riietusime, saime kätte randmepaela ja T-särgi (mulle sattus suurus XL, nii et loodan sellega Mammut rõõmustada), viisime kotid pakihoidu. Ning püüdsime teha strateegilist lüket, poetades end küljelt võimalikult stardikaare lähedale. Nii me siis - Kristiina, Jaanika, Ingridi, Liina ja vist veel mõni, keda ma pärast enam inimulgas ei näinud - libistasime end vähehaaval (üks inimene korraga!) aina ettepoole. Esimene peaaegu-rahulolu saabus siis, kui kepikõndijaid enam ümbruskonnas näha polnud :)
Lõpuks saime päris head positsioonid üpris stardikaare lähistel. Küll mitte päris "peavoolus", nii et oli mõningane oht, et kui kõik see mass liikuma hakkab, ei mahu me kuidagi stardikaare alla või et surutakse meid lausa selle vastu. Aga igal juhul oli see parem kui kuhugi tuhandete lõppu minna.
Kui start anti (enne muidugi kohustuslk tantsuline soojendusvõimlemine, mis oli lõbus, kuid tihedalt kokkupressitud rahvahulgas üsna kasutu), sujus kõik oodatust paremini.Ei olnudki kardetud hullu rüsimist, mindi sujuvalt ja viisakalt. Ning liikumagi sai päris hästi - esimesed jooksusammud olid minul juba ca 50m pärast starti.
Rada oli kergelt lipatav, ikkagi asfalt. Vahepeal ka kergelt kruusa. Väiksed tõusud, lauged laskumised. Eriti lahe, et pidevalt oli teel ergutust: pasunakoor, tantsutüdrukud, bänd, võimlemisrühm... Vahva! Andis tõesti indu juurde! Samuti väärivad märkimist teeäärsed fännklubid, kes "omadele" (kolleegidele, pereliikmetele, sõpradele..) mahla- ja maasikalaua katnud. Ja ega nad kadedad olnud: ametlkke joogipunkte oli rajal vist kaks, kuid mulle pakuti küll juua lausa viiest kohast :)
Lõpetades jagasid mehed kallistusi ja Keno loto pileteid. Mulle pileti andjal oli käel Suunto kell, mis näitas sel hetkel 13:51:20. Noh, kui see kell oli õige ja distants täielikult 10 km (5-6 km vahe ja viimane km tundus mulle küll kahtlaselt lühikesena..), siis olen väga rahul!
Kristiina ja Jaanikaga veidi murul istunud, venitanud ja hinge tõmmanud, vahetasin aga kähku riided ning kiirustasin sadamasse 15:00 väljuva Nordic Jet Line peale. Jõudsin ilusti.
Ja viimaseks maasikaks oli SMS Leivolt: 126 km rajal koht esialgsetel andmetel 201, aeg 3:05. Jeee!!! Kui veel arvestada, et 1-200 stardinumbrite alt stardivad eliitratturid ja profid, tegi ta täna vist küll supersõidu!