Kristina Shmigun kordas täna Kristjan Palusalu kunagist saavutust, võites ühtedelt olümpiamängudelt kaks kuldmedalit. Vähemalt kaks, peab praegu ütlema, sest üks sõit on tal ju veel ees.
Täna tuli Kiku võit 10 km klassikadistantsil, neli päeva tagasi võitis ta oma esimese olümpiakulla 15 km (2x7,5) suusavahetusega sõidus.
Ja 23. veebruaril on Kristina sünnipäev - ta saab 29-aastaseks.
Palju-palju õnne!
Töises plaanis ka. Oleme Eesti sportlaste võidu puhul alati pannud EMT võrku temaatilise kärjeteate. "Kiku kuld!" ütleb mobiiltelefon ka täna ning ütles neli päeva tagasi. Inimesed on sellega juba ära harjunud ja ootavadki seda. Mäletan, et Erki Noole kuldmedali puhul seda esimest korda tehes helistas kliendiinfosse ka väga kurje kliente, kes pahandasid, et miks on mobiililt harjumuspärane kohanimi äkki ära kadunud. (Vahemärkusena: jah, tundub, et osad inimesed orienteeruvad kärjeteate järgi. Ka siis, kui esimest korda oli kärjeteade jõuluajal "Häid jõule!" leidis pahandajaid, et kas ta on nüüd koduse Virtsu asemel jõulumaale sattunud või mis... Võtsime õppust ja nüüd on nii, et erakorraline teemakohane kärjeteade vaheldub teatud ajaühiku tagant tavalisega. Et kui ikka on hommikul ehmatus, et kuhu kurat ma ennast nüüd joonud olen, saab ikka mobiiltelefoni kärjeteatest oma asukoha määramisel abi.)
Aga medalivõidu teade on juba omaette infokanaliks saanud. Kuulsin hiljuti juhuslikku vestluskatket: "ah, ülekannet mina ka ei näinud, aga kuna mobiili peal mingit teadet ei olnud, ega siis eestlased ei võitnud midagi".
Mis mind aga tõsiselt häirib, on see, kuidas pärast medalivõite sponsorite telefonide helisema hakkavad: mida te nüüd Kristinale kingite? Jajah, aga äkki teeks ikka nii, et Kristina saab oma kingitusest enne teada kui meedia.