USA väärtpaberijärelevalve süüdistab Eesti investeerimisfirmat LHV salastatud info varguses, millest nad olevat saanud 100 miljonit krooni kasu. Loe näiteks Postimeest.
Ükspuha, on need kaks meest süüdi või mitte, eesti finantsajalukku jätab see skandaal oma jälje ning LHV kohale kerkinud süüdistused mõjutavad meie finantsinstitustioone pikaks ajaks. Positiivset võib selles leida ainult niipalju, et ehk hakkavad teised nüüd enam oma näppe ja südametunnistust fookuses hoidma.
Ja LHV jaoks on positiivne muidugi ka see, et neil skandaali ajastusega vedas. Tulnuks asi välja paar päeva varem, oleksid nende pensionifondid ilmselt tühjaks jooksnud: 31.oktoobrini sai ju vahetada pensionifondi järgmiseks aastaks. Hoolimata kõigist kinnitustest, et LHV pensionisammaste raha pole ohus, oleksid inimesed ilmselt üle reageerinud - vähem kui kümne aasta taguste panga- ja kindlustusskandaalidega on ju liiga paljud lakki saanud, et selliseid kinnitusi uskuda. Ja ega praegugi tea veel öelda, kas olnukski see ülereageerimine või just õige käitumine.
Mind LHV probleem küll ei puuduta: olen nimelt juba ette umbusklik kõigi butiik-tüüpi investeerimisfirmade, sünnitusmajade ja teiste kriitilise tähtsusega asjade puhul. Jah, ka suur organisatsioon pole jamade vastu kaitstud, aga jamade puhul leiavad nad kiiresti abi ja meetmeid, olgu oma seest või väljast. Selle kaudse kindluse nimel olen ma valmis leppima vähempaindliku fondi pisut väiksema tootlusega, suure haigla palati väiksema luksuse ja ebapersonaalsema teeninduse ja veel paljude asjadega. Ja usun, et mõningane alalhoidlikkus võib pikemas perspektiivis siiski kasuks tulla.