USA presidendivalimised võitis ülekaalukalt Barack Obama. Kes on mustanahaline (ma ütleks küll, et pigem pruun :), emigrantide järeltulija, noor ja mida kõike veel. Ja kelle Kenya hütis elav vanaema oli reporteritele tõeline maiuspala oma ehtsa aafriklaseeluga.
Mina USA presidendivalimistesse tõttöelda sisuliselt ei süvenenud. Ei viitsinud lugeda ei ühe ega teise kandidaadi valimisplatvorme ja veendumusi, nii et ma tõesti ei oska öelda, kumb neist oleks olnud parem Eestile ja kumb maailmale. Tean lihtsalt, et Obama oli mulle sümpaatsem, nii et igal juhul on mul tema võidu üle hea meel.
Ja mulle hirmsasti meeldis see, kuidas USA inimesed teda toetasid. Leivo sugulane Juho tõstis oma Laguna Beachi imelise ookeanivaatega maja ette igal hommikul reklaamtahvli "Vote for Obama", samasuguseid kleepse kleepisid inimesed oma autodele ja naised kandsid sama sõnumiga helkurribasid ümber oma käekoti sanga. Isegi Camp4-s oli üks matkasell installeerinud oma telginööri külge Obamat toetava lipu. Ja samal ajal ei näinud me läbi kuue osariigi sõites MITTE ÜHTEGI samasugust kodanikualgatuslikku toetusavaldust McCainile, ei rikastes eliitlinnaosades, ei lihtsates rantshodes, ei matkasellide-vagabundide juures. Ning Leivo ema ehk Mumm, kes praegu Floridas elab, kirjutab sealt samuti, et kui tema vana-vana sugulane end mõnel päeval väga kehvasti tunneb, soovib ta ikka valimisteni elada, et näha, kas Obama ikka presidendiks saab... Nii et sellises taustsüsteemis polnud minu jaoks Obama ülekaalukas võit üllatav, pigem üllatas, et McCain üldse nii palju hääli sai.
Obamal on nüüd muidugi tohutu vastutusekoorem. Ootused on kõrgeks aetud ja ehkki tema optimistlik "Jah, me suudame!" praegu rahvast innustab, saab tal ilmselt raske olema. Pean pöialt.