AD 2007 käib Eestis äge diskussioon Vabadussõja võidusamba üle, mida plaanitakse püstitada Eesti Vabariigi 90.aastapäevaks. Välja kuulutati konkurss, mille võitis töö "Libertas": dolomiidist rist Eesti kontuuriga. Ja kohe kerkis tuline vaidlus: monument on arhailine, inetu, rist seostub enamikule inimestest ju kiriku ja surnuaiaga... Hiljem asendati dolomiidi idee klaasiga, rist sai sihvakust juurde ja Eesti kontuur kaotati, kuid vaidlused jätkuvad. Et kas Eesti "vabadussammas", mis püstitatakse ju eeldatavalt üks ja ainus, peaks ikka nimelt niisugune olema.
Mina küsiksin aga, kas üldse on meil seda vabadussammast vaja. Selleks, et võimalikult pidulikult EV 90. aastapäeva tähistada? Minevikku mäletada?
Võibolla ei oska ma piisavalt väärtustada sümboleid ja muid niisuguseid asju, aga minu meelest saaks praegune Eesti suurepäraselt hakkama ka ilma Vabadussõja sambata. Hoopis suurepärasemalt kui koos selle või mis iganes muu minevikusambaga. Sest eestlased on oma minevikus kinni nagu kanad takus, nii et iga kuju või kuldvasikas, mida kummardada, rohkendab ja taaselustab minevikust pärit probleeme.
Kui saaks kuidagi selle minevikus siblimise ja siplemise lõpetada, siis juba võiks ka sümboleid looma ja sambaid püstitama hakata.