Aegajalt ilmneb ka muidu üsna tolerantsel ja mõistapüüdval minul sotsiaalne närv ja ma väljun endast inimliku lolluse peale.
Kui see tõesti nii on, et piirivalve sai võimalikust reostusest teada rohkem kui nädala eest ning reostuse põhjustanud laeva kaptenilt endalt, siis ei ole mul lihtsalt sõnu.
Ja Eesti suhtekorralduse sisekommunikatsiooni peatüki ajalukku jääb alatiseks juhtum tööpealkirjaga "Naftaste lindude lugu". Klassikaline lugu sellest, kuidas infot valesti hinnati ning olulise teabega faks peaministri sõnu kasutades kellegi poolt lihtsalt panni alla pandi.
Muidugi, keegi pole eksimatu ja eks me kõik ole väiksemaid või suuramaid asju tegelikkusest suuremaks või väiksemaks hinnanud ja pärast kahetsenud.
Ainult et praegu tundub, et keegi ei kahetse kah.
Ja isegi kui see infoliikumise keiss päris selline ei olnud või reostus ei pärinengi Flawlessilt - linnud on surnud.
Ja nii, nagu Hansapanga kunagises lollakas reklaamis rikkus diivanist pursanud naftalärts kauni korteriperenaise näo, määris randa ujunud nafta minu jaoks ära nii mõnegi ametniku kuue. Ja naftaplekki nii kergesti välja ei pese ning selle lõhn jälitab kauakaua.