Täna öösel kell 03:40 suri taasiseseisvunud Eesti esimene president Lennart Meri. Mees, kes minu jaoks on alati ja igavesti Eesti President. Suure algustähega.
Olen Lennart Meriga vaid paaril korral põgusalt kohtunud, kuid olen tingimusteta ja absoluutselt tema tulihingeline fänn. Mulle meeldivad tema raamatud, mulle meeldib tema reisikirg ja tema kustumatu uudishimu. Mind vaimustab nii tema erudeeritus kui arrogantsus, tema isepäisest enesekehtestamisest rääkimata. Lood, kuidas ta tähtsal kohtumisel vildikaga maailmakaarti parandas, et Eesti ei kuuluks enam Nõukogude Liidu koosseisu ning kuidas ta lennujaama aeglasest kaasajastumisest kannatuse kaotanuna korraldas pressikonverentsi lennujaama räpases tualetis, jäävad minu jaoks igavesti ja alatiseks legendiks.
Pean ennast parandama: Lennart Meri ei olnud lihtsalt President. Ta oli Suur President.
Puhaku ta rahus.
Tagantjärele kummastav, et eile õhtul Tartus Margiti ja Ennu juures ööbides võtsin riiulist une-eelseks lugemiseks just Meri raamatu. "Hõbevalgemat" polnud mitu aastat kätte võtnud, nüüd siis äkki. Margit veel naeris, et on sul aga valik öökapiraamatuks. Ja hommikul kuulsime siis uudist.