Kogu roomakatoliku kiriku pea, paavst Johannes Paulus II suri 2. aprillil Eesti aja järgi kell 22.37 Vatikanis paavstiresidentsis.
Mingil ajal käis paavst ka Tallinnas, pidas isegi eestikeelse kõne (muidugi päheõpitud, aga siiski - viitsis pähe õppida jutu mingis mingi tundmatu väikerahva keeles, kes usu poolest pealegi valdavalt hoopis luterlased ja/või õigeusklikud).
Viimased aastad on paavst tegelikult kogu aeg väga haige olnud, vähemalt on niisugune mulje jäänud pealiskaudsel meedialehitsemisel. Aga paavst paraku ei saa pensionile minna ega ametist tagasi astuda, teda saab vabastada ainult tema otsene ülemus, ehk siis kristlaste Jumal ise. Ja ainult.
Nüüd ongi siis Jumal Johannes Paulus II lõpuks vabastanud.
Paavsti surm on tähenduslik isegi tänapäeval, kus inimesed usuküsimustes siiski leigemaks jäänud. Ka mina, kristluse seisukohalt püstipagan, langetan leinaks pea. Head teed ühele vanale kurnatud mehele, kel oma valitsemise ligi kolme aastakümne jooksul oli maailmale nii mõndagi öelda. Ta oli hea paavst, kui nii üldse sobib öelda.
Puhaku ta rahus.