Plaanisime Leivoga, et lähme täna Astangule ronima. Paar inimest pidi veel tulema, kes uusi kaljususse või muud varustust proovima.
Tee Astangule on teadagi milline: auklik, prügimägede ja kivikuhjade vahelt ja ümbruses, mida suvine roheluski eriti maaliliseks ei muuda.
Ja rohelise vetikakihiga kaetud haisvatest veekogudest kerkivad paksud sääsepilved. Võibolla on viimane küll ainult mu kujutlus, kuid sõltumata sellest on rammusaid ja vihaseid sääski seal mustmiljon.
Ja keegi on kaljualusele müürile lärtsatanud laia räpaka laigu ebamäärast hallikassinist värvi.
Ja müürikivide vahel on märg savi- või mis iganes muu ligane ollus.
Tonksisime natuke aega näpuga müüri, laksisime sääski ja kummagi näost ei kiiranud erilist entusiasmi. Ühel hetkel vaatasime üksteisele otsa, tunnistasime vastastikust vissis ilmet ja pahvatasime üksmeelselt naerma.
Ja sõitsime lihtsalt tagasi, hinges igatsus Slovakkia või Krimmi päikesesoojade puhaste kaljuseinte järele.