Koos laste ja Kariniga oleme vahelduva eduga Nõmmel jooksmas käinud. Ühel õhtul nägime seal - valgustatud, küllaltki rahvastatud piirkonnas - rebast.
Rebane tuli metsast otse suusakeskuse värava vastast. Seal, kus suusakeskuse aia taga on lõuatõmbamise puud ja veel mõned palgid-postid võimlemiseks. Meie olimegi parasjagu seal rippumis- ja ronimisharjutusi tegemas.
Rebane seisis otse keset valgustatud teed. Silmad säramas, tumedad kõrvad kikkis ja valge otsaga kohev saba erksalt sirgu. Pöördus elegantse kaarega metsa alla tagasi alles siis, kui mööda rada lähenes hoogsalt keegi jooksja.
Metsloomaga kohtumine on alati kuidagi emotsioonikas. Kui see juhtub veel keset linna, siis eriti.