Rein Sikk kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes, kuidas Nõmmeveski sild lootusetult laguneb ning metallivargad on relakaga välja lõiganud jupi endise hüdroelektrijaama jämedat raudtoru.
Tõesti laguneb see seni ajahambale hästi vastu pannud ehitis igast otsast. Minusugusel tööstusromantikul, keda on alati paelunud mastaapsed ehitused, on sellest äärmiselt kahju, ehkki Nõmmeveski juga ja kanjoni loodus on endiselt imeilus.
Ning kuna häving sünnitab hävitamislusti (nn. lõhutud aknaga auto sündroom), on kellelegi ette jäänud isegi tuletõrje veevõtukoha silt. Ja sedagi pole asendatud, vaid tükid “nipukatega” mingil moel kokku tõmmatud. Käib veel küll.
Ja isegi vett on paisu taga oluliselt vähem – paisu ju enam praktiliselt pole. Ujuda siiski sai. Ja kõik muu, nagu öeldud, on endiselt oma salapärasel ja veidi müstilisel moel ilus.
