Käisime Kariniga täna õhtul Mäepealse Memme vaatamas, et kuidas ta siis oma murtud käega elab. Väga kenasti elas, nagu ikka. Ja oli sama rõõmus nagu ikka, mis siis, et käsi kipsiga kaelas ja kaks haiglapäeva selja taga.
Ning loomulikult oli ka tädi Mall krapsakas nagu ikka. Sõitis pärast koos meiega linna, sest Kaarli kirikus on täna heategevuskontsert HIVi nakatunud laste toetuseks. Mina, ise noor inimene, pidin endale tunnistama, et mina tema asemel küll ei viitsiks sellisel pimedal ja külmal õhtul kodust välja minna. Sest ehkki Maarjamäelt kesklinna saad autoga, siis pärast kontserti tagasi tuleb ju bussiga sõita. Kaarli kiriku juurest Maarjamäe bussi peatusse kah hulk maad jalgsi astuda. No mitte ei viitsiks. Aga tema, näe, viitsib! Mulle üldse tundub, et ta käib nii umbes ülepäeviti linnas teatris või kontserdil. Ise saab juba varsti 70. Ausõna, kui mina pensionile jään, saab ka minust üks reibas ja hakkaja pensionär!
Aga Kati on reibas ja hakkaja juba noorena: läks täna oma paranemisjärgus jalga ja kipsis kätt trotsides koos sõbranna Milannaga Rock Cafesse, kus ürituse "Positive 2005" raames esines jazztantsurühm, kus ka Kati tantsib (või õigemini küll tantsis, kui tal jalg terve oli - nüüd on juba üle kuu sundpausi). Ning muidugi pidid siis Ode ja tema sõbrannad Reelika ja Hanna kah pittu minema.
Malle ja Kati usinusest innustust saanuna olin ma valmis ennastki käsile võtma ja ka ise Rock Cafesse minema - olin just päeval lugenud, et ka Pets peab seal sünnipäeva ning talle viinuks küll paar õnnesoovi füüsiliselt kohale. Ja ühtlasi oleks siis lapsed sealt koju sõidutanud. Aga nagu ikka: ekspromptideele on raske kaaslast leida, üksi ei hakka minema, toas on soe ja mõnus... Kui veel ilmnes, et Milanna isa läheb niikuinii vastu ja kõik lapsed mahuvad tema autosse, jäigi minemata. Eks kodus olla ja ajaveebi kirjutada ole kah tore.