21.juunil oli Ode Liisi lõpuaktus. Tallinna Reaalkooli ilus saal mahutab kahjuks ainult loetud arvu inimesi, nii et alati on teema, kes-kus-kui palju saalipääsme saab. Aga minul on igatahes vedanud, olen kõigil kolmel aktusel saalis olnud 
Reaalkooli aktused on just parasjagu pidulikud ja parasjagu rõõmsad. Ning ma pean taas kord märkima, et mulle igatahes meeldivad Polma kõned – need on ikka Kõned suure algustähega ka ettekandmisoskuse koha pealt. Mõõgatuppede ja roosinuppude jms kasutamine kõnekujunditena on muidugi maitseasi (“Polma ei vea kunagi alt!” ütleb nende kohta Kati), aga vastupidiselt kahetsusväärselt paljudele teistele direktoritele on need kõned igatahes alati huviga kuulatavad.
Aga tagasi päevakangelanna juurde. Ode lihtne ja ilus lõpukleit pärines talviselt Iirimaa-reisilt ning punutistega soeng ühelt meie staarjuurjuuksurilt Piretilt, kelle juures oleme aastaid käinud (teine on Delia). Ode Liis oli väga ilus ja armas – ja muidugi läksid mul silmad märjaks, kui teda kõigi tema saavutuste ettelugemisega lõputunnistuse järgi kutsuti. Hõbemedal, 100 punkti matemaatika ja 99 inglise keele riigieksamil, Reaali Poisi tänukiri, tänukiri kooli esindamise eest spordis… neid oli palju.
Humoorika lisapalana oli lõpudokumentide juures ka kunagine seletuskiri, kus Ode Liis kinnitas, et tema ei tarbinud ühel ammusel klassiekskursioonil alkoholi
Reaali traditsioonide kohaselt järgnes lõpupidu õhtul koolis, tervitati päikesetõusu Russalka juures – ja kella kuue paiku varahommikul sõitsime koos värske koolilõpetanuga maale.