Ode Liis on meie pere suurim kassisõber ning tegelikult ongi meie Kasutu Meow tema sünnipäevakink kolm aastat tagasi. Ta niiväga tahtis endale kassi, et sellele oli lihtsalt võimatu vastu panna! Ja juhtus nii, et kui 9.septembril 2002 läksin oma arust kassipoega vaatama ja välja valima - aga ei suutnud valitud karvapallist enam lahkuda ning võtsin ta kohe kaasa, ehkki Ode sünnipäevani oli veel üle kahe nädala aega.
Nüüd, kui lapsed veel küll maal olid, tõin Kasutu linna, et nad ei peaks teda seal kogu aeg valvama ja kantseldama (sest kui kass ära kaob, siis seda me küll keegi üle ei elaks). Mida me keegi aga arvestada ei osanud, oli see, et Kasutu hakkas Odest puudust tundma. Ja nüüd, kui Ode on korraks linnas (läheme homme hambaarsti kontrolli), ronib kass talle igale poole sülle ja hakkab seal nurrudes käppadega sõtkuma, magamise ajal padjale, kirjutamise ajal lauale ja muul ajal kõnnib kogu aeg sabas.
Tegelikult on meil kord ka varem kodus kassid olnud. Kui veel Tartus elasime, leidsin üle Toomemäe tööle minnes põõsa alt halli kassipoja. Minu töölt tuleku ajal oli ta ikka veel seal, aga juba näugus kurvalt. Öösel sadas vihma, ja kui ma hommikul uuesti tööle läksin ja läbivettinud kassipoeg, kellel enam näugumiseks häältki polnud, ikka veel sama põõsa all oli, võtsin ma ta kaasa. Temast sai meie Niu. Ja mõne aja pärast arvas sõber Erkki, et küllap mulle meeldivad rääbakad kassipojad, ja sokutas meile oma kassipesakonna kõige äpuma ja jobuma esindaja. Temast sai Riu. Ja kuna mõne aja pärast tuli muidugi välja, et Niu on kiisu ja Riu kõuts, sündis meile kaks väikest Niuvikest.
Nojah, aga siis hakkasime Tartust ära kolima. Niuvid leidsid endale uue kodu Tartu turult (käisime Katiga neid pakkumas), Niu ja Riu tuttavate pool talus. Nende kahe osas piinab südametunnistus minda tänaseni, et kuidas me oma loomad niimoodi ära andsime - aga millegipärast tundus see sel ajahtekel vältimatu ja vajalik ning polnud imelikul kombel isegi kurb.
Kasutut Meowi aga ei suudaks me küll kunagi ära anda!