On nii, et mõnikord läheb mõni seik väga hinge.
Näiteks kujutlus Odest, kuidas ta vihmasel hilisõhtul oma seemisnahast, karvaste tupsudega kaunistatud saabastes mööda tuledesäras linna kõndis. Kõndis ja kõndis, kuni jalad olid märjad ja üleni külmunud. Ma kogu aeg mõtlen sellele - isegi nüüd, kus oleme koos temaga talle heitlikeks sügisilmadeks ka vettpidavamad saapad ostnud...
Üldse olen ma viimastel päevadel palju Ode peale mõelnud. Ode, kes minu meelest loodud ilusaks, tasakaalukaks ja harmooniliseks eluks. Õnnelikuks niikuinii.
Vaatan teda ja näen vaimusilmas tema kaunist kodu, suure köögi ja avara elutoaga. Maitsekas värvigamma, hästi valitud sisustuselemendid. Ainult et majapidajanna peab seal käima vähemalt kord nädalas, sest oma ilusate hästivalitud asjade korrashoidmises pole Ode vähemalt siiani kuigi tugev olnud :)
Ode on ise öelnud, et ta tahab tulevikus kahte last. Mina arvan, et lisaks neile ja tugevale, kodukesksele ja samas elus hästi edasi jõudvale mehele, on seal kodus ka hiigelsuur koer (segavereline ja hästi sõbralik) ning kaks kohevat kassi (varjupaigast või tänavalt päästetud). Ning nädalavahetustel käivad sõprade pered neil külas ning ühiselt tehakse alati midagi huvitavat ja keerulist süüa...
Muidugi ei kujuta ega kujunda ma oma lapse elu ette, aga selline helge ja puhas idüll oleks niiväga Ode-pärane. Ode, meie Tupsu, nii väga-väga armas...