Mäepealse Memme kukkumisest 6.oktoobril on nüüd möödas peaaegu kolm nädalat. Kolm nädalat lamamist, sellest suurem osa Järve hooldushaiglas. Algul oli ta reibas ja optimistlik, aga...
Aga iga korraga, mis ma olen seal käinud, on Memm jäänud üha nõrgemaks ja kurvemaks.
Eile ja üleeile polevat Memm suutäitki söönud. Ta oli juba nii nõrk, et ei jaksanud õieti käsigi liigutada ning rääkis ainult paar vaikset sõna. Täna lõuna ajal jäi Mall lõunasöögiks sinna ning toitis talle poolvägisi taldrikutäie suppi lusikaga suhu. See aitas: täna õhtul, kui mina Memme juurde läksin, jaksas Memm juba ise hoida oma lutiga veetopsi. Minul õnnestus talle joota kaks klaasitäit haigla mikrouunis soojaks tehtud piima ja sööta paar suutäit saia. Lõikasin tal küüned (need on haiglavoodis uskumatult kiiresti kasvanud) ja puhastasin soojas vees niisutatud lapiga tema näo. Homikusöögi ajal lähen tagasi ja püüan teda veel sööta-joota.
Aga füüsilisest nõrkusest hullem, palju hullem oli Memme moraalne murdumine. Memme lipp on - piltlikult öeldes - olnud alati mitte ainult mastis, vaid sinna lausa kinni naelutatud. Nüüd ei olnud see isegi mitte pooles vardas, vaid tolmus maas lohisemas.
"Kohe hea oleks ära surra," sosistas Memm vaikselt, nägu seina poole pööratud.
"Sa oled eluaeg rääkinud, et tahad surra õnnelikuna!" karjusin mina üle palati - ka Memme kõrvakuulmine või kuuldatahtmine on järsult halvenenud. "Sa ei tohi niimoodi otsa jääda, sa pead enne suremist terveks saama!"
Vähemalt hakkas Memm nõrgalt naerma.
Ja mina sain teada, et ei ole üldse mitte sõnakõlks: valu rebib nagu raudküüntega südant.
Aga lootust ei tohi kaotada.