Kui eelmisel aastal roomasime kuuski uues Mummi ja Odega kõhuni lumes, et üldse väikeste kuuskede kasvukoha-sihini jõuda, siis tänavu jalutasime Leivoga hõlpsalt kohale mööda käsnana vettinud maad. Samavõrra lihtsam oli ka ilusaid kuusekesi välja valida – ei pidanud neid vaatlemiseks kõigepealt lumest välja kaevama. Ainsa väikese ebamugavusena sabistas vihma.
Muidugi oleks jõululikum kuusetoomine selline nagu mullu. Aga aastad pole vennad ja hangesid tellimise peale ei tule – lohutusena leidsime tänavu siis ilusamad kuused, sest valimine oli ikka oluliselt kergem.
Mummi oli kuusetoomispäeval tööl ja Ode arvas, et ilma Mummita pole see kuusetoomine ikka päris õige, nii käisimegi seekord Leivoga kahekesi. Sest muud päevad ei sobinud mulle ja ehkki Ode mittetulemisest oli mul kangesti kahju, ei raatsinud ma egoistlikult ennast üritusest kõrvale jätta.
Maal nägi üldse kõik välja nagu aprillis. Eks selliseid lumetuid jõule ja aastavahetusi ole ennegi olnud (viimati näiteks 2008), aga vahepeal harjus põhjatalvede (ja troopiliste suvedega) nii ära, et tundub juba veider see Eestimaa tüüpiline jõulu- ja jaanipäevailm, kus on +9 kraadi ja sajab vihma…
