Jah, aastad pole vennad. Kui eelmisel aastal õnnistas öine X-Dream võistlejaid paduvihma ja pika lauspimedusega, siis tänavu säras päike veel vahetult stardi eel ning öösel hakkas valgeks minema juba enne, kui õieti hämardudagi jõudis.
Stardipaik oli seekord Kurgjal. Ja nagu märgiti, et kui ka Jakobsoni isamaakõnedega võistlejatel otsest sidet pole, siis vähemalt stardimaksu tasudes on nad Jakobsoniga kokku puutunud küll. Kuna Eesti liigub eurorahale ülemineku suunas, siis tõlge aastate pärast lugejatele: Carl Robert Jakobsoni pilt on Eesti 500-kroonisel rahatähel.
Stardieelselt äratas suurimat tähelepanu kindlasti Arctic Sport Clubi tiimi buss. Roosalillakreemikas ja graffitiga, parempoolse rooli ja nahkdiivaniga...Ylicool! Ma küll ei väsi imestamast, kuidas nad sellega kohale jõudsid :)
Meie tiimile on aga legendiks saanud loomulikult sülearvuti kaasavõtmine – ega nüüdki stardi eel küsimusteta saanud, kas läptop ikka on kaasas. Ja teine teema meiega seoses on suur seljakott, ikka samast läptopi kaasavõtmise korrast. Seekord pidime taas pettumuse valmistama: ei olnud rajal kaasas ei läpakat ega suurt seljakotti, oli ainult joogipudeli hoidja (Alaril) ning joogisüsteemiga Salomoni seljakotikesed (Kajal ja Leivol). Lisaks mõned shokolaadid ja energiabatoonid ning Kajal ka juustuvõileib. Ning A-raja poolkohustusliku varustusena 5m repsakat, mida juhend soovitas kaasa võtta. Tõsi, vaja seda ei läinud, aga kasu oli siiski: stardi eel sai selle vältimatu vajalikkusega paanikat külvata ja kaasvõistlejaid hirmutada J
Alatine teema XDreamidel on riietele haaknõeltega kinnitatavad numbrid. Haaknõelte pistmisega läbi windstopperi on enamik võistlejaid juba vaimus leppinud, kuid kohati hakkab segama numbri liiga suur pindala. Nii hargnes meie auto lähistel järgmine diskussioon:
X (passitab nõutu näoga oma väiksele kotile suurt numbrimärki): „Kuulge, kas numbrit tohib väiksemaks teha?”
Y: „Kui sa Hansapangale vahele ei jää…” (vihje sellele, et servadest väiksemaks lõigatud või volditud numbril jääb varju peatoetaja logo)
Z: „Võistlusmääruses pole rinnanumbri standardsuse kohta midagi öeldud, nii et tohid küll. Meie tiim ka juba tegi.”
X: „Ahaa, ma siis teen ka!” (Keerab hajameelselt numbri peos kokku niimoodi, et kahekohaline number keskelt poolitub, ütleme nii, et 69st saab 9)
Y ja Z, korraga: „Ei-ei, SELLES mõttes küll numbrit väiksemaks teha ei tohi! Misasja, tahtsid oma stardijärjekorda parandada või?”
Jah, kindlasti polnud multisportlased sel ajal trennis, kui vanajumal huumorimeelt jagas…
Mida tähendab „Metsanduse näidisala”?
Esimene 10-kilomeetrine jooksuetapp kulgeb ladusalt ja sujuvalt. Kurgja maastik on vaheldusrikas: järsud seljandikud keset risust metsa ei lase unustada, et tegu on ikkagi ekstreemspordiga. Alaril on juba mitu päeva olnud kallal mingi kuri viirus ja võistlusele sõiteski vaevas teda räme nohu, kuid jooksmise ajal on see imekombel taandunud. Viskame nalja, et kui öösel ka ujuda on vaja, saab Alar kindlasti lõplikult terveks.
Esimene vee-etapp saabubki ootamatult ruttu. Juba enne starti oleme päevavalges tunnistanud keset jõge silla ääres olevat punkti, mille juurest kulgeb üle jõe oranzh lint. Selge, nüüd tuleb pimeduses kogu tiimiga mööda seda linti punktini ja sealt edasi teisele kaldale kulgeda (vaata Leivo pilte). Jõe forsseerimine, ütleksid sellise tegevuse kohta sõjaväelased. Kõlab uhkelt ja ütleme siis meiegi nii, ehkki vesi tõuseb vaevalt vööni. Aga kivid põhjas on libedad ja suured, nii et väga muretult ikka solberdada ei saa. Ja Alaril on rattapüksid jalas, nii et taas kord saab ta pärast harjutada märja „pampersiga” sõitu. Mina tegelikult ka, sest sikutan rattapüksid märgade retuuside peale – vahetusriiete kaasavõtmisest on meie tiim juba ammu loobunud.
Rattaetapist jääb meelde paljutõotav silt „Metsanduse näidisala” kohas, kus järgmisse punkti minekuks saab teha mitmeid rajavalikuid. Otsustame, et kui näidisala, siis tuleb teda kindlasti vaadata, ja valime sinna viiva sihi.
Loomulikult tähendab see, et taaskord on jalgratas rattaetapil ainult segavaks asjaoluks. Suurema osa ajast tuleb teda kanda.
Üllatuslikult võib aga metsateel pimedas sõitmine olla lihtsamgi kui valges! Päevavalguses sa ju näed kõiki künkaid, puid ja muid teel lebavaid takistusi, pimedas sõidad põhimõttel „eks takistus tunda ole”. Mina olin Leivo soovitusel seekord oma rattal ka siledad kummid mustriliste maastikukummide vastu vahetanud. Parema „pidamise” eelis kiirema maanteesõidu ees oli ilmne! Kõigepealt juba sellepärast, et asfaldilõike viimase aja multispordis peaaegu pole, nii et siledate kummide kergemat libisemist praktiliselt nautida ei saa. Küll aga kippusin ma siledate kummidega liivas ja mudas pidevalt kukkuma. Muidugi ei saanud ka seekord täiesti kukkumata, kui ikka mõnele rondile otsa põrutada või täiega auku sisse sõita, kuid need olid siiski väiksemad ja kergemad, nö poolikud kukkumised. Ja kindlasti oli mustriliste kummidega sõita julgem ja turvalisem, just enesetunde seisukohalt.
Siis kui udu kerkib soost…
Vahepeal jõuame raba juurde ja ees ootab üsna ootuspärane ülesanne: joosta umbes kolmekilomeetrine ring mööda laudteed.
Uhh, kui ilus! Isegi joostes võtab hinge kinni, kui näed rabalaugastelt kerkivat udu hõljumas kidurate mändide ja pimedas veidi tontliku rabamaastiku kohal. See udu, kui ta sind endasse mähib, on ka hämmastavalt soe ja pehme. Hakka või uskuma peibutavate laukavaimude olemasolusse… Öise soo sosinaid küll kuulatada ei saa, selleks on rabas korraga liiga palju rahvast. Pidevalt kostab eest kui tagant jalgade tümpsumist laudteel ja ees… jah, mis hõiklemine? Mis pealamp-jaaniusside kogunemine?
Muidugi ei tähenda see head. Täpsemalt tähendab see ujumist rabalauka keskel oleva punktini. Ujuma peab üks tiimiliige.
Kõik ujumisega seonduv on meie tiimis Alari tähetund. Endise TSIK-ikana valdab ta suurepäraselt nii elegantset vettesööstmise stiili kui kiiret kroolimist. Nii vaatame seegi kord ootavalt tema poole, ja muidugi hakkab ta selle peale ennast riidest lahti koorima. Tuleb tunnistada, et ega ma teda sel hetkel väga ei kadesta, sest õhk on juba üpris külm.
Vesi olevat aga soe. Kõik ujujad, kes vette lähevad punktile lähimas kohas, ujuvad tagasi tulles reipalt ootajate sillakeseni ning kiidavad, et kui vaja, teevad nad teise otsa veel. Aga pärast, uuesti riides ja edasi joostes, tunneb Alar küll jalgu juba krambi poole kiskuvat ning rattale istudes tunduvad riided jäätuvat. Ja ega see ta tõve piiril kõõluvale terviselegi hea ole, nagu hiljem välja tuleb.
Rattaga ja rattata
Rattaetapi sees ootab teinegi lisaülesanne, tegelikult sama ootuspärane kui rabajooks. Taas kord antakse „valge alaga” kaart, kust peab seitse punkti kätte leidma. Nuu-jah, ütleme ja asume reipalt joostes teele.
Reipus küll kahaneb, kui Alaril seni peidus olnud haigusevimm välja lööb. Oeh, mäletan oma kogemusest 36-tunnikalt, kui vastik oli tee ääres öökida… Jätkame kõndides ning vahepeal viib korraks moraali alla ka väike viga (pöördume jõeni jõudes valele poole), kuid lõpuks saab see etapp siiski läbi. Kaotame sellel linnulennult 6,8 kilomeetril küll esialgselt plaanituga võrreldes terve tunni, kuid ega me poodiumikohale niikuinii ei pretendeerinud.
Ja seegi pole veel lisaülesannetest kõik! Veel kord tuleb rattalt maha tulla, noolt visata ja kui 15 punkti täis ei saa, liivane sinkavonka ja luidetel ülesalla kulgev trahviring teha. Ligi kilomeeter pikk, ütlevad punktikohtunikud. Leivo viskab 14 punkti ja muidugi on siis trahviring soolas.
Trahvirada on mõlemalt poolt ääristatud Hansapanga logoga kilelindiga. See annab meile kui Hansapanga klientidele muidugi põhjust nurisemiseks, et pank peaks meie rahaga ikka kokkuhoidlikumalt ümber käima, mitte selle eest ohjeldamatult linti trükkima ja seda nii heldelt XDreami korraldajatele jagama. Sest siililegi selge, et lühem lint tähendaks ju lühemat rada…
Viimane ülesanne rattarajal on joonorienteerumine. Siin tuleb küll ühineda arvamusveerus nurisejatega, et otseteest kõrvale viivate rämedamate sakkide otsa võinuks preemiaks ikka ka kontrollpunktid panna. Meie müdistasime joont ja juhendit järgides vööni ulatuvates traktori- või lausa tankirööbastes ära, kuid meelega või kogemata otse läinud võitsid oluliselt nii teepikkuses, ajas kui kehalises koormuses.
Kaks seiklejat kanuus, rattast rääkimata
Jõe ääres olime juba jooksuetapil juhendit näinud, et seekord tuleb võistlejatel otsustada, kas kanuus sõidetakse kahekesi või kolmekesi. Kanuuetapi alguses sai selgeks ka valiku tagamaad. Kolmekesi sõites tulnuks pärast linnulennult 11km tagasi joosta, kahekesi kanuusse istudes tuli aga kaasa võtta üks jalgratas, samal ajal kui kolmas tiimiliige sõidab kahe jalgrattaga 11km kanuu lõpp-punkti ja sealt rattatavad kõik kolmekesi koos tagasi.
Alar ütles, et tema eelistaks meelsasti rattasõitu kanuu pikemaajalisele pingutusele. Nii tõstsimegi mina ja Leivo jalgratta paati (Leivo oma, sest sellel oli peal kaardihoidja, mille pärast olnuks teda ebamugav käekõrval ajada) ja asusime teele.
Hiljem turgatas küll pähe, et rattamees oleks võinud ju ka punktid jõe äärest ära võtta – oleks kanuuga kiiremini edasi saanud. Niikuinii tuli ratturil vahetusalas kaua-kaua oma kanuud oodata… Kuulsime ka, et üks tiim oli kanuusse tõstnud lausa kaks ratast, mis ühe rattaga punktivõtja tegevuse muidugi eriti efektiivseks tegi.
Hoolimata kanuuga punktivõtmisest kulges meil mõlamine üllatavalt hästi. Teel möödusime kahest paatkonnast, neist ühega teineteist sõbralikult pritsides ja jõudsime kannule kolmandale. Mööduda ei jõudnud, sest kanuuetapp sai otsa J
Alari emotsioonid kahe rattaga lahtise killustikkattega teel sõitmisest võib aga kokku võtta ühte lausesse: „Hommepäev võin nüüd tsirkusesse tööle minna!” Asja halb külg oli aga see, et kord ratastega liikuma saanud, ei raatsinud ta vahepeal enam seisma jääda. Ning kuna tal oli suur nohu ja pidevalt kaks kätt kinni, siis võite isegi arvata, mida see tähendas…
Tulemuste protokolli vaadates osutus, et meil oli justkui jäänud võtmata punkt kanuuga randumisel. Võin 100% kinnitada, et see oli kas punkti või SI-pulga viga! Mäletan väga selgelt, kuidas Leivo maale hüppas, punkti võttis ja alles siis kanuunina kuivale tõmbas. Mäletan seda sellepärast, et mina pidin ju kanuud sel ajal paigal hoidma, kui Leivo punkti märkis.
Alar, kellel vahepeal vahetusalas palju vaba aega oli, uuris korraldajatelt, kas keegi oli otsustanud ka kolmekesi sõitmise ja jooksu kasuks. Ei olnud, ja eks see oli üsna ootuspärane. Esiteks liigub kergem kanuu paremini ja teiseks on rattaga 13km (kaardil toodud linnulennu 11-le lisandus inimvõimete kohaselt liikudes ca 2 km) sõita ikka hoopis kiirem kui sama maa joostes läbida.
Viimsed võitlused
Tagasitee oli sama killustikkattega tee, mida Alar oli juba korra sõitnud. Vahepeal olid ka mõned punktid, üks neist lausa kõrgel puu otsas. Sõites andsime tuld niipalju kui jõudsime, sest minul oli pidevalt hirm, et meestevõistkonnad siin oma füüsilise üleoleku maksma panevad ja meist taas mööda lähevad. Nii aga ei juhtunud, pigem jõudsime ise teistele lähemale ning finisheerusime tasavägises sekundiheitluses eessõitnud Medisoft A meeskonnaga: nende aeg 12:46:11, meil 12:46:12. Pärast jäigi kripeldama, et oleksime võinud ju lõpus veel ühe lõike teha ja neist ikka paari sekundiga ette jõuda J
Finishi järel käisime veel kord, nüüd juba vabatahtlikult ujumas. Tõstsime rattad katusele ja pakkisime asjad. Sõime suppi, mis seekord ei olnud eriti maitsev, ja otsustasime teha täiendava eine Sämmi grillis.
Ja siis ründas kohutav uni. Pingutasime mis me pingutasime autos intelligentset vestlust üleval hoida, ikka kippusid silmad korraks kinni vajuma. Õnneks mitte Leivol, kes oli roolis. See-eest vajutas aga tema Sämmi grilli ette jõudes istme lamavasse asendisse, lubas meil endale prae tellida ja jäi silmapilk magama. Mina ja Alar jätkasime intelligentse vestluse ülalhoidmise katseid pubis laua taga istudes ja praade oodates. Võis ikka üsna tore pilt olla, kuidas üks või teine selle aja jooksul pea longu lasi ja korraks tukastas…
Aga siis tuli palju süüa, meelitasime ka Leivo autost välja ning pärast jõudsime ka edukalt Tallinna. Ehkki, lugupeetud korraldajad, see viimane auto-etapp oli kindlasti kõige raskem osa võistlusest!
___
Teiste muljeid: Heiti jagab kogemusi, kuidas A-rada võita. Anneli müttas Skype tiimiga B-rajal. Sakala meeskond praalib, et läbis B-raja üldse kaarti vaatamata. Kalle kirjeldab, kuidas "Katkine kompass" lõpetas rattaetapi tõukeratta-meetodil (btw, Raul ongi käiguvahetajate hirm - luges pärast kokku, et see on juba neljas kord, mil ta võistlusel käiguvahetaja puruks sõidab).