Meie majas vahetatakse vee- ja kanalisatsioonitorusid. Mõistusega võttes hea ja õige ettevõtmine (meie korteriühistul on väga asjalik esimees, ehkki mõned ühistuliikmed teda kommunistiks sõimavad), aga emotsioonidega lähenedes - viuviuviu.
No et päevade kaupa pole normaalselt sooja vett. Ja et köögis, kus torud eile ära vahetatud said, oli pärast palju sodi ja prahti. Ja et nüüd, kus esmaspäeva hommikul seisab ees torude vahetus vannitoas, tuleb torudele ligipääsemise võimaldamiseks pool plaaditud seina maha võtta.
Meil on tegelikult isegi tark sein. Torud pole paksult sisse müüritud, vaid ligipääs on kaetud lauaga, mille peal on keraamilised plaadid.
No aga isegi selle laua mahavõtmine oli päris raske töö. Vuugivahedesse peidetud kruvid üles leida ja lahti keerata, nurgaliist maha võtta, laest üks laud eemaldada. Ja siis muudkui loksutada ja kangutada seda laest peaagu maani ulatuvat suurt plaati.
Igatahes ära ta tuli. Aga juba ma stressan, kuidas tagasi saab. Ma kindlasti ei oska nii ilusti vuugivahet täita ja nurgaliistu paika panna kui enne oli. Ja kruvide pead jäävad kohe kindlasti maha. Niuniu, viuviu.
Ja last, but not least. Kempsus pole praegu vett.