Olime Leivoga külas Jaanusel ja Evelinil. Vaatasime reisipilte (nemad käisid suvel Ameerikas), käisime jooksmas ja saunas, degusteerisime laste tehtud kooke, naersime ohjeldamatult, kui öösel umbes seitsmendast taksofirmast öeldi, et ei, taksot kahjuks praegu küll anda ei ole. Hästi mõnus õhtu oli.
Ainult et sellised Väga Mõnusad Külaskäigud Väga Mõnusa Paari Juurde tekitavad ju hirmsa tahtmise ka ise ühiselt sõpru külla kutsuda. Neile toredaid õhtuid pakkuda. Rõõmus perenaine olla.
Ja et kõigil lastel oleks omaette tuba ja piisavalt ruumi ja võimalusi nende_oma külalisi vastu võtta. Ja et ma üldse ja absoluutselt ei peaks aegajalt murelikult mõtlema võimalikele finantsnõudmistele, mida mu ekskaasa võib taas esitada juriidiliselt ju veel talle kuuluva kinnisvaraosa kohta. Või vajadusele selle ohu likvideerimiseks asi juriidiliselt kohtus lahendada (ja et kuna kinnisvarahinnad langevad, tuleb riigilõiv siis õnneks väiksem).
Njah.
Siis jälle mõtlen, et tegelikult olen ma ju väga õnnelik. Lapsed. Leivo. Õde. Ema-isa. Tervis. Sõbrad. Sotsiaalvõrgustik. Hobid. Töö. Pean oskama rõõmu tunda tänasest hetkest, mitte mõtlema, et võiks ju olla veel parem.
99% ajast ikka oskan ka.