Ode Liis sai täna 17-aastaseks. Sellel sügise alguse ööl (või õigemini küll varahommikul), mil mustava akna taga sähvis pimestav äike ja vihma kallas nagu oavarrest. Äike oli nii ere, et Ode, kes minu varahommikuse kobistamise peale sünnipäevaelevuses ärkas (ja muidugi edasimagamist teeskles), mõtles sähvatuse peale, et miks emme küll tema toas tule põlema pani.
Siin ta on, meie 17-aastane sügistüdruk. Palju õnne!
Hommikune kingiavamistseremoonia:
Ja muidugi olid sünnipäevatujus ka kassid. Kisti, Ode üheksa aasta tagune parim sünnipäevakink, pakkis end ka tänavu täiesti vabatahtlikult karpi ning Tiffu mängis kõrval paelaga.
Ode sünnipäevad on tegelikult olnud peaaegu alati päikeselised. Vähemalt on need niimoodi meelde jäänud – aga küllap ka olnud, sest hoolimata öiesest tormist piilub ka praegu tumehallide pilvede vahelt kuldne päike ning taevas nende pilvede aukudest on nii sinine, nagu väikese lapse akvarellimaalil.
Ja Ode Liis sügishommikuses kooliminekuriides (koolikott on ka, aga jääb õla taha – ja jälgige roosilisi kummikuid!)
