Täna, oma sünnipäeval, pidin ma ärkama kell 4:45, et siis plaani järgi vaikselt kohvi juua ning taksoga lennujaama sõita, et veeta järgmised kolm päeva komandeeringus.
See, et komandeering on ebatavalises kohas – Madridis- , pole niisugusel puhul just teab mis oluline faktor.
Nii et suhteliselt nukker sünnipäevahommik, eks ole?
Aga kui teisiti see läks!
Õhtul vaatasime kaks seeriat X-Filesi (koos minu kohustusliku tukastusega selle käigus) ning kobisime veidi enne südaööd magama. Leivo veel arvas, et kas mul küll üldse on mõtet magama minna, et kohe varsti üles tõusta, aga viis tundi und on ikka viis tundi und ja magamaminekut väärt. Südaöö saabumisel sain Leivolt esimese sünnipäevamusi ja jäin koheselt magama.
Ärkasin selle peale, et… mulle lauldi sünnipäevalaulu!
Pool viis hommikul!
Kõik olid salaja üles tõusnud (Kreete kommenteeris pärast, et minu ehmunud-jahmunud-üllatunud-õnnelik nägu kompenseeris selle kuhjaga), oli tort (kus nad seda küll peitsid?) ja hommikukohv…
Ja ma tõesti ei kuulnud läbi une mitte midagi! Ei kellegi äratust ega isegi mitte seda, kui Leivo minu kõrvalt üles tõusis ja minema hiilis… Ja pärast varajast lapsepõlve pole vist olnud ühtegi hommikut, kus ma üleslaulmise hetkel reaalselt maganud oleks… Aga nüüd küll. Sest ma tõesti ei osanud seda oodata!
Heiskasime minu sünnipäeva puhul ka lipu (jällegi, just olin mõned päevad tagasi öelnud, et minu sünnipäeval ei saagi seda teha, sest olen ju ära). Asjaolude erakordsust arvestades tegime seda seekord küll enne päikesetõusu – lipp kindlasti ei pahandanud, vaid lehvis lõbusalt kerges hommikutuules, loodetavasti andestab ka lipuseadus 
Siis sõime torti ja võileibu ja siis viis Leivo mind autoga lennujaama, nii et sain seal veel ühe Kiss&Fly headaegamusi.
Ja seegi pole veel kõik: olles vaevu lennujaama jõudnud, helistas Ode, kes samuti oli minu lennujaama jõudmise aja välja arvestanud. Tema sosistatud õnnitlused (toanaaber ju magas!) panid i-le väärika punkti. Siis pidin juba telefoni lennurežiimile lülitama, nii et kui keegi veel tahtis helistada, siis ma neid kõnesid enam kätte ei saanud. Küll aga loen nüüd, juba Madridis olles, sõnumeid ja Facebooki tervitusi
Aitäh-aitäh-aitäh, et mu sünnipäevahommiku ilusaks ja eriliseks tegite!
