Teisipäeva õhtul oli mul plaan mõnda aega arvuti taga istuda. Kuna millegipärast vaevas kohutav uni, tegin endale kell pool seitse suure kruusitäie kohvi - asi, mida ma tavaliselt väldin, sest kohvijoomine pärast kella kahte päeva kipub mind öösel liiga kaua uinumata hoidma. Ise veel mõtlesin, et ei tea, kas nüüd hommikuni sõba silmale saan.
Aga kaugel sellest! Istusin korraks tüdrukute toas diivanile Nike tootekataloogi sirvima... ja märkamatult jäin magama. Kell seitse õhtul. Hoolimata kohvist ja kõigest.
Pool üheksa kobisin sealt voodisse.
Ja loomulikult läks siis öösel kell kolm uni täielikult ära. Lebasin vaikselt voodis ning kuulasin öövaikuse hääli - nii erinevaid päevastest ja selliseid, mida päeval ilmselt tähelegi ei paneks.
Kuskilt kostab summutatud titanuttu. Ma ei teadnudki, et meie trepikojas beebi on ... ehk kostab siis hoopis kõrvalpüstakust?
Kurrrrh! Kassi unine nurratus tüdrukute toast. Jälle on neie Kisti Kasutu ilmselt Ode padjale, tüdrukule praktiliselt pähe roninud ja annab nüüd häälitsusega märku, et Ode teda ehk liialt trügib. Mina ei tea, kuidas nad niimoodi magada saavad - kass nagu kapuutsiäär ümber Ode pea. Aga saavad.
Hiiru, Jüri Mongoolia liivahiir on pimeduses aktiivne ja turnib mööda puurivarbu. Kõva krõbin, nagu sajaks väljas aknaplekile vihma - aga ma tean, et tegelikult teeb seda hiir. Vihm ei saja keset tuba.
Oot - siiski sajab ka vihma. Krõbin kostab ka aknapleki poolt.
Kati keerab end unes. Ja ohkab raskelt. Kas näeb midagi unes?
Ja nii edasi. Peaaegu kaks tundi järjest. Siis õnnestus uuesti magama jääda.