Jõudsime just tagasi maalt, kus veetsime Suure Reede ja Vaikse Laupäeva. Tööd nii suurte pühade puhul muidugi ei tehtud, olesklesime niisama. Kui mitte lugeda tööks seda, et pidime taas kord - nagu alati, eks ole - möllama autoga välja pääsemise teemadel.
Nimelt oli vallatraktor lükanud pärast viimast tuisku lahti ainult Toherniidu-Uustalu tee, aga meie tanuma (mis valla teederegistris kannab nime Pohla-Väljaotsa tee) läbi sõitmata jätnud (ei tea, kas peaks vallavalitsusse kaebama?). Noh, kuna isa oli enne mind maale jõudnud ja tanuma läbimatuse tuvastanud, helistas ta mulle ja sõitsime Uustalu tee kaudu ja siis risti üle põllu, kus tee ei olnudki täis tuisanud, sest tuisk oli teega paralleelselt. Neljapäeva õhtul oli külm ja tee oli sõidetav, aga reedene +8 ja öine pilvealune +2 mõjusid nii, et laupäeva hommikuks oli Uustalu tee läbimatuks mülkaks muutunud.
Egas midagi, alternatiiv oli õnneks olemas: oma tanum lumevabaks rookida. Püüdsin kõigepealt isa keelitada, et äkki sõidaks selle oma traktoriga läbi, aga isa arvas (ilmselt õigustatult), et see lõhub teepõhja nii ära, et pärast seal autoga enam ei sõida. Võtsime siis aga lumelabidad (mina, ema, isa ja 3 last, kõik olime ametis) ning loopisime 400 meetrit teed käsitsi lahti. Lume all oli pind kenasti kõva ja siis tuli autod võimalikult kähku Pohlale toimetada, enne kui päike ja kevadveed siingi põhja alt võtavad.
Tegelikult oli see lõbus. Läbi lumejäänukite ja pori tuli tuisata hooga, et inertsi jõul raskematest kohtadest läbi saada. Isa oma auto kui suurema ja tugevamaga ees, mina järel. Lumi, vesi ja pori lendas kahte lehte hullemini kui Märtinil Mehhiko või mis iganes rallil. Paaris kohas kippus auto külg ees valli ning siis tuli hoogu vähendamata rooliga sinkavonkatada. Ja tanuma väljasulanud savimuld oli libe ja kleepuv nagu tatt, nii et vähe puudus kinnijäämisest. Aga õnnelikult me suurele teele saime!
Lahemaa rahvuspark on tänavu loomade paljunemisele ilmselt hästi mõjunud.Meie sauna taga elavad põdrad - igal hommikul on näha nende värskeid jälgi, hunnikuid ja magamisasemeid, õhtuvidevikus mõnikord ka põtru endid. Jänesed kalpsavad igal pool ringi ning endistel heinamaadel kolavad kitsed. Varesed pesitsevad iga võimaliku puu otsas, meie kuusehekis rõkkavad mingid väikesed linnud kevadlaule ning saunatagusesse suurde leppa on asunud öökull. Reede öösel kuulasime kõik trepil tema tontlikku, õõnsat uh-uh-uud. See on tõepoolest õõvastav hääl keset ööpimedust, samas aga kuidagi inimlik - ei oskagi kirjeldada. Naljakas, et ka mina polnud seni oma elus kordagi looduses öökulli kuulnud.