Kui öised päästetööde võistlused kõrvale jätta, siis kell pool kaksteist öösel ei olegi jääd ronima läinud. Täiesti normaalne ju, et ei ole läinud, aga nüüd sai siis ometi ka see tegu ära tehtud. Sest varem ei olnud aega, ei päeval ega öösel, ja järgmisel hommikul toimusid Nelijärvel juba raskusronimise võistlused, kus Leivo oli võistlejana kirjas.
Külm oli. Ja tuul oli. Pime niiväga ei olnudki, sest taevas oli selge ja tähed sirasid.
Tegime jaama ja laskusime alla. Ei tea, kas laskumise põnevusest või tuule jäämisest panga taha, kuid all tundus oluliselt soojem.
Leivo ronis korra üles ja alla ning siis mina üles. Päris üles, panga peale tagasi, et Leivo sealt üles julgestada. Olin natuke ähmis ja kontrollisin kõik ikka kolm-neli korda üle, et võimaliku kukkumise korral kõik ikka hästi jääks. Aga Leivo muidugi ei kukkunudki, ehkki ronis üles ainult kassidel – ilma fii ja kirkadeta. Siiamaani olen imestunud, kuidas ta sellega hakkama sai.
Fiidest niipalju, et need fiid, mis me kunagi ostsime (keegi ise tegi), ei kuulu kahjuks parimate klassi. Peaks proovima neid veel teritada, aga sisimas ma ei usu, et see asja palju paremaks muudaks. Tuleks ronimiskirkasse investeerida ja… ei, ma parem ei hakka mõtlemagi!