47. Jüriöö jooks jääb minu jaoks tähistama orienteerumisalast eneseületust: pimedast metsast õnnestus mul leida kõik sinna tihedalt asetatud punktid! Pildil olengi ma väsinu, kuid üliõnnelikuna finishis.
Kõige raskem oli sealjuures alguses. Olles harjunud X-Dreamide pikkade punktivahedega ja harjumatu 1:7500 mõõtkavas kaardiga, ei arvestanud ma alguses üldse seda, et siin on punktid üksteisele väga lähedal. Ikka oli nii, et kaart kätte, suund paika ja kõrvale vaatamata punuma. Esimesest punktist jooksin sel moel ligi kahekordse teepikkuse mööda ja küllap oleksin veelgi jooksnud, aga õnneks tuli järv vastu. Mis siis muud kui ots ümber ja tagasi, kuid esimese punkti leidmiseks läks sel moel aega tervelt 20 minutit. Mis on täiesti häbilugu, sest punkt oli lihtne, ühe selgelt eristatava aianurga juures. Valges oleksin ma ootamatult vara saabuvat aianurka ilmselt märganud, kuid pimedas see nii lihtsalt silma ei karanud ja tormasingi uhkelt mööda.
Teine suurem ajakaotus tuli maanteelähedasespunktis, mis osutus nii hästi ära peidetuks, et tuuslasin tema ümber ikka väga kaua ringi. Kuna kaardile oli kantud ka alast välja jääv maantee, määrasingi punkti asukoha lõpuks hoopis alavälist objketi kasutades: ta asus maantee tagasipöördekohaga ühel joonel. Tampisin selle joone tuimalt läbi ja punkt oligi käes.
Kindlasti oli aga väga abiks õige orienteerumislamp, mis valgustas laialt ja kaugele. Eelmisel jüriöö jooksu katsel olin kandnud väikest "alpinistilampi", mis peab küll ülikaua vastu, kuid valgustab kitsalt. Seekord sain lambi tiimikaaslase Jaanuse käest (oma finishi järgsel pildil ongi tema sellepärast juba ilma lambita, et lamp koos akuseljakotiga sai vahetusalas mulle üle antud).
Kuna punktide järjekord oli igal jooksjal erinev, ei saanud ma paraku kasutada oma orienteerumise põhivõtet: joosta sinna, kuhu kõige enesekindlamalt joostakse. Tõsi, jalad lausa kippusid järgnema sobivas suunas liikuvale inimesele, kuid sundisin end kiusatusest üle olema.
Samal etapil olijatega sai risti-rästi joostes ikka ka tervitusi hõigatud ja mõnega isegi pooleldi sõbrunetud. Ühel 14-aastasel poisil oli pealamp kustunud ning nii näitasin talle paari tema punkti, mida olin mööda joostes märganud (punktid, nii enda kui teiste kaartide omad, olid tõesti väga lähestikku ja läbisegi). Teise patsilise kaasvõistlejannaga, kellega olime raja esimeses kolmveerandis mitmes kohas kohtunud, üks kuhugi minemas, teine tulemas, osutus lõpuks isegi mõni ühine punkt olema. Siin ma pean küll ütlema, et tema orienteerus minust märksa kiiremini ja paremini ja küllap leidsin need ühised punktid teda jälgides kergemini. Kahjuks ei mäleta ta numbrit (finishi lähenedes läksid meie teed jälle lahku ja varem ei märganud meelde jätta), aga aitähh ja tervitused!
Üldiselt olime tiimisiseselt kokku leppinud, et üle pooleteise tunni ei tasu rajale jääda: viimastel jääks muidu väga pikk ootamisaeg. Kuna aga mina jooksin eelviimast vahetust ning tund pärast võitjate finisheerumist pidi stardiootajatele niikuinii antama ühisstart, oli minul võimalus seda kokkulepet mitte täita ning siiski kõik punktid üles otsida. Aega läks tund ja 49 minutit - orienteeruja jaoks ilmselt ennekuulmatu läbikukkumine, aga mina olen väga rahul. Ja nagu märkis Leivo (pildil oma etapi finishis): esimest korda sai tema tiim tulemuse kirja, keegi ei eksinud ega katkestanud. Nii et loodetavasti on meie viieliikmelises tiimis kõigil põhjust rahul olla.