Firma talvepäevad siis jälle. Ikka Otepääl, aga seekord juhtumisi Tartu maratoniga samal nädalavahetusel. Mistõttu minu plaan, et võiks kah kord elus proovida täispikka klassikamaratoni sõita, sai nurjumisele määratud. Ah, ega klassika nühkimine mulle tegelikult ei meeldigi. Ja küll neid Tartu maratone tuleb veel. Ja nagu Leivo juba mitmendat aastat ütleb: selleks tuleb korralikud klassikasuusad osta. Aga noh, nii nagu tema sõidab klassikamaratoni jätkuvalt oma vanade combidega, pole mina jätkuvalt üldse rajale jõudnud.
Aga muidu on rajad Käärikul ja Tehvandil suurepärased. Nii tõusud kui laskumised, lihtsalt super. Ka lastega sõitmiseks.
Ja kelgumäel sai palju mütatud. Kelgutamise eradaim hetk oli see, kui Ode sõitis kelguga maja kõrvalt järsust mäest alla tiigile ja ületas hooga üle kaldavalli lennates napilt jääaugu, mille saunatavad mehed olid õhtul jäässe raiunud. Vesi küll pritsis kelgu tagumise otsa alt, kuid üle ta oli. Ent siis järgnes kohe Kreete, kes tuli väiksema kiirusega ja plärtsatas joonelt auku. Jumal tänatud, et auk oli väike, nii et ta kohe välja sai! Ja et maja oli nii lähedal, et pääsesime kähku sooja ja riideid vahetama.
Oli plaan Katiga ka lumelaudama minna, kuid jäin laudade laenutuse broneerimisega lootusetult hiljaks. Eks siis edaspidi.