Pühapäev algas nõudliku piiksumisega: telefon tuletas meelde, et pean kell 8:30 helistama Holmesile aerude laenutamise asjus . Õnneks on mul nii tark telefon, et oli ennast ise suveajale ümber seadnud - minu poolest oleksin helistanud tund aega hiljem, sest olin suveajale ülemineku täielikult unustanud.
Sest eelmisse päeva mahtus liiga palju tegevusi. Näiteks ekslemine Astangu garaazhiühistutes, leidmaks boksi nr 19, mille avanuks Tarmo Männardilt saadud võti. Elu nagu seiklusfilmis! Õnneks garaazhiühistu liikmed reeglina naabreid ei tunne, nii et pääsesime valede uste muukimistelt vahistamata ja lõpuks leidsime ka õige ühistu ja õige boksi.
Ja sealt tuttuue päästeparve. Millel, nagu pärast Leivo juures selgus, oli kaasas mereveega reageeriv aku, ujuv nuga ja ujuvad mõlad, surugaasiballoon, kilekotid vihmavee jaoks (vett sai koguda parve katusele ehitatud süsteemi abil) ja isiklike asjade kuivana hoidmiseks, redel, tüürid, koht radistile... Raadiojaama ja radisti ennast millegipärast ei olnud :) Täispumbatuna võttis parv enda alla peaagu terve elutoa ning Leivo elust pool päeva, et liigne katus saaks maha lõigatud ja loom igas mõttes sõidukorda.
Ja siis sõitsime koos Heiti ja Maarega Jägala jõele. Sinna, kus 2003.aasta aprillis valmis legendaarne linateos "Tagumist otsa ei ole enam" (siin pildid tollasest üritusest) ning kus kunagise sõitmise järel ma öö otsa magada ei saanud - terve voodi õõtsus ja kiikus ja ärkasin poolehmatussegasena aina ja aina üles...
Seekord oli vett vähem. Kivid ebameeldivalt kõrgel ning vasakpoolse seina äärne vetemöll suhteliselt vaikne. Aga tegime ikka kaks tiiru ja oli päris äge. Eriti tore oli tagasitee, kus mehed paati vedasid ja meie Maarega taga kõndides riietest rääkisime. Spordiriietest, siiski.
Kui parv jälle õhust tühjaks pressitud ja auto pakiruumi topitud, viis tee Pirita jõele. Alustasime raudteesilla juurest ning lõpetasime Lükatil. Uskumatult kiiresti see parv Pirita kiirel voolul ikka liikus -piisas ainult mõla vette pista ja 5km/h oli praktiliselt käes!
Tore ja emotsionaalne sõit sai, ühendatud loodus- ja kinnisvaravaatlusega. Esimesest jäi meelde nugis või saarmas (meie loodusteaduslikud arvamused loomakese kohta läksid lahku), teisest püüded tuvastada väidetava Tiina Mõisa maja asukohta.
Ja lõpp läks koguni nii hästi, et Lükati juurde sattus meiega samaaegselt 360kate auto, nii et polnudki vaja laenatud mõlasid tagasi Tabasallu viia!
Heiti ja Maare muljed ja pildid (ka lisatud foto on nende kaamerast). Leivo jutt ja pildid.