Spordiklubi suvepäevad möödusid seekord rannamõnude tähe all. Kuna see on üks väheseid minuga seotud suvepäevaüritusi, kus ma viibin osaleja, mitte korraldajana, sai lebotamisest viimast võetud. Ei viitsinud ma kaasa lüüa üheski võistkonnas ega sportmängus ning laagriplatsil ilmutasin end põhiliselt söögiaegadeks.
Kuna Leivo täitis aega sportlikult ning läks ligi-kolmekümnekraadises-päikeses maratoni jooksma, läksin mina koos kõigi kuue lapsega Nikkerjärve äärde. Tõhus rannapäev sai: mina ja Kati juba tüdinesime päevitamisest, teised vees möllamisest mitte.
Õhtul sai Uno Kaupmehe saatel ikka natuke tantsitud ka. Ja makilt tulevale Metallicale kaasa elatud. Ja grillitud ja traditsiooniliselt priimusel pannkooke küpsetatud.
Jah, niisuguseid tegevusvabu, muretult maha vedeldud päevi võiks elus rohkemgi olla. Kuigi, mine tea, siis vist ei oskakski neid hinnata.