Reede lõunal, kui kurikuulus Monika oli napilt möllamise lõpetanud, korraldas meie korteriühistu lumekoristuse. Seda oli tõesti hädasti vaja, sest labidatega enam hakkama ei saanud - lund polnud enam kuhugi panna. Nüüd aga olid juba mitu päeva varem sildid väljas, et reedel kella üheni maja ees mitte parkida - ning lõviosa autoomanikke oligi suutnud oma sõiduvahendid ära viia. Muidugi ei liikunud kuhugi majaesine raudvara - kolm sõidukit, millest kahel rehvidki veljeni tühjaks vajunud. Need on nüüd hanges, sest sahatööst jäi paratamatult nende ette ja kõrvale vall.
Muidu aga valitses terve ööpäeva maja ees tõeline parkimisparadiis. Igal pool mujal olid tänavad lumme mattunud, Kristiines suuresti ka ühesuunaliseks muutunud - meie maja ees aga oli kõik puhas ja sile, lumi mitte lihtsalt ühest kohast teise lükatud (ehk lõputu võitlus teedepuhastusmasina ja kojameeste vahel), vaid ära. Saate aru: ära.
Aga ainult ööpäevaks, nagu juba korduvalt öeldud. Sest laupäeva pärastlõunal, oh seda rõõmu, hakkas pahmima uut lund. Ja kui Monika ajal oli tuul veel niipidi, et väga suuri hangi majaesisele ei kuhjunudki, siis nüüd on pühapäeva õhtuks kõik kapitaalselt lumme mattunud.
Varsti nõuab sel moel juba meelekindlust, et jätkuvalt soovida valgeid jõule.