Tere turunduspealik rääkis kord ühel konverentsil, kuidas Tere piimal on õnnestunud eristuda pakendi kaudu - et üldiste siniste piimade vahel paistab punane Tere säravalt silma, siis tuli veel korgiga pakend ja nii edasi. Aga täiesti teemaväliselt jäi mulle meelde juhuslikult pillatud märkus, mis meenub nüüd peaaegu iga päev, kui poest piima ostan. Nimelt see, et eestlased on kilepiimarahvas, enamik piima ostetakse kilepakendis. Et osalt on see kindlasti hinnapõhine, sest kilepiim on keskmiselt 2 krooni odavam kui pakipiim, aga kindlasti pole see ainus põhjus: lähinaabrid on pigem tetrapaki pooldajad, ehkki hinnavahe on proportsioonides sama.
Mina olen kindlalt kilepiima-parteis. Esiteks tõesti hinna pärast. Kui ostad iga päev 3-4 liitrit piima, tähendab keskmiselt kahekroonine hinnavahe 180-240 krooni kuus. Selle summa kühveldaks siis lihtsalt prügikasti, ainult selle nimel, et säästa end piima pakist kannu kallamise vaevast.
Teine asi ongi prügikast. Kolm-neli kilepakendit võtavad seal võrratult vähem ruumi kui kolm-neli tetrapakki, isegi kui neid kokku pressida. Samas peaks tetrapakk olema vist pisut loodussõbralikum. Vist. On ju seegi seest kiletatud, ehkki pealt paber.
Iseenesest ju mõttetu ja tühine küsimus, on piim pakis või kiles. Aga imelikul kombel olen ma pärast seda konverentsi poes märkama hakanud, millist piima keegi ostab. Ma ei tea, miks.
Ja ma mõtlen selle peale. Ma ei tea, miks.