Olles laupäeva ennelõunal kodus niisama ringi tuterdanud, tekkis plaan valget aega ja sooja ilma ära kasutades üks jooksuring teha. Osalt ka sellepärast, et kui tõesti läheb Poola seiklusvõistluse jaoks spordiklubi driimtiimi kokkupanekuks, ei peaks ma olematu füüsilise vormi pärast kandideerimisest loobuma. Suvi ju läks nagu ta läks, meie võistkonnal moto all "trenni teevad need, kes muidu ei jõua". Nüüd aga, kus ka võistluste hooaeg läbi, tuleb liikuvuse säilitamise eest paratamatult omal initsisatiivil hoolt kanda...
Olles end mitte eriti innustunult riidesse toppinud, helises äkki telefon.Helistas Leivo, et kutsuda pärsatlõunaks Paldiski juurde paari ronimispanka uurima.
Ja siis läks kiireks! Päev läks täiega käima!
Kõigepealt 5-6 kilomeetrit kiiret tempot marsruudil Merimetsa-Stroomi-Merimetsa, kähku dushi alla, teised riided selga ja hopsti autosse, teele Paldiski poole.
Paldiski tervitas lämmatava gaasilõhnaga - nii tugevaga, et tikku poleks vist julgenudki sadama lähedal põlema panna. Uudiseks oli ka linnast poolsaare tippu viiva tee asfalteeritus - viimati, kui seal käisime, laiutasid veel teravate servadega augud. Mõni aasta tagasi lastega panga juures kolades, lõhkusin tagasisõidul ühes neist autokummi, nii et tuli hakata tihenevas hämaruses kuskil jumalast ja inimestest mahajäetud parklas hakata auto ratast vahetama.
Pank oli ilus ja paaris kohas saanuks ka köieatraktsioone teha. Ainus häda - varbad oleksid vees, mis aga praegusel aastaajal just väga tore kogemus ei ole.
Oli 9 kraadi sooja, uitsetas peent vihma ja panga all hallil rahutul merel ujusid luiged. Valged tuulegeneraatorid pöörlesid oma igiliikurlikus rütmis keset hilissügist trööstitut maastikku nagu tulnukad mingilt võõralt planeedilt.
Mulle meeldib november. Mulle meeldib Paldiski.
Ja õhtul käisime Anna sünnipäeval. Saigi Tuneesiast toodud karjuv kaamel ära kingitud.