Eile oli Jaani sünnipäev. Ja nagu ta ise ütles - ega ta sünnipäeva ei pea, kuid kes tahab, võib läbi astuda ja teed juua. Loomulikult astusime siis koos Leivoga läbi.
Tahtsin siia panna ka Jaani foto, aga kuna ta on peaaegu alati ise fotoaparaadi taga, polegi mul temast peaaegu ühtegi pilti, kus ta oleks selgelt näha. Alati on ta kas varjatud tema õpetusi ahmivatest "noortest" või köitega mässamas, igatahes seljaga. Üks väheseid minu käsutuses olevaid ainult-Jaanist-tehtud-pilte on pildistatud Aivo Nadeli poolt 2003.aastal Pamiiris. Fotol olev kutsikas, kes looma intuitsiooniga hea inimese ära tundis ja ta oma sõbraks võttis, oli kirgiisi karjuste oma.
Jaan pole mitte lihtsalt lahe, vaid nähtus omaette. Ta on lumeleopard, üks väheseid eesti kunagisi professionaalseid alpiniste (teenis endale alpinismiga leiba), fotograaf, matkakäsiraamatu koostaja ja nii edasi. Tema suurim teene on minu hinnangul aga see, et suuresti tänu tema poolt kunagi ellu kutsutud Jaan Künnapi Alpinismiklubile on Eesti alpinismi vahepeal kuivama kippunud känd taas jõudsalt haljendama löönud. Jaani "noorte" järelkasvust on sirgunud juba ka mõnigi mastimänd, alustades näiteks Everesti vallutajast Alar Sikust. Ning Jaani juhtimisel tehtud käik Elbrusele on paljudele mägedepisikust nakatunuile esimeseks reaalseks kokkupuuteks mägede tegelikkusega.
Ja muidu ka - mul on alati hea meel Jaani näha.