Absoluutselt ja alati kuulun ma nende inimeste hulka, kes pooleldi veega täidetud anumat nähes ütlevad, et see on pooltäis. Mitte pooltühi. Tavaliselt on see vist hea, aga mõnikord põhjustab liiga optimistlik eluvaade piinlikke situatsioone.
Eile tutvustas Allfilm Tanel Toomi uut lühifilmi "Teine Tulemine". Märtsis jõuab see Sõpruse kinno, nii et soovitan: minge kindlasti vaatama! On hea ja vägagi mõtlemapanev lugu.
Lühidalt ja banaalselt öeldes räägib film sõdur-kaksikvendadest ühes kujuteldavas sõjas. Üks neist saab surma, kuid teine ei suuda sellega leppida ning tassib surnud venda kõikjale kaasa, tahtes sundida teda taas ellu ärkama. Lõpuks surnu ärkabki, aga ainult selleks, et ellujäänule kuul selga lasta. Nii et lõpukaadrites ühinevad mõlemad vennad surnud sõdurite armeega, mis marsisammul on Lõpmatusse teel.
No vat. Mina tõlgendasin seda nii, et kuna ellujäänud vend oli nii tormiliselt tõestanud oma vennaarmastust ning leppimatust kaksiku kaotusega, annab surnu talle võimaluse teispoolsuses taas koos olla. Nii et minu jaoks oli see helge lõpp.
Oleks ma siis selle enda teada hoidnud, aga ei. Millegipärast oli mul vaja oma hollywoodlikku visiooni häälekalt seletama hakata.
Filmitegijate kunstiline püüd oli aga hoopis olnud näidata traagikat, mis juhtub siis, kui inimene ei suuda kaotust tunnistada ning oma eluga edasi minna.