Neli kraadi külma, keskmine tuul ja taevast sirav päike meelitas laupäeval loomulikult õue. Läksime Leivo, Heiti, Maare ja nende sõbra Karuga Paunküla veehoidlale uisutama.
Paar aastat tagasi olin matkauiskudega sõitnud, ja täiesti edukalt. Aga edu võtmeks olid suured mägisaapad, mis jalga jäigana hoidsid, ja suusakepid, millega tasakaalu hoida ja lükata. Nüüd olid mul suusasaapad ja kepid unustasin lihtlabaselt maha.
Noh, algus oli muidugi vaevaline, aga siis läks juba lõbusaks. Ehkki kõik minu naiselik-baleriinlikku kätehoidu naersid :)
Igatahes on uisutamine üks tore taveala. Täna kisub küll jälle sulale ja ka taevas on sompus, kuid ehk saame siiski veel ka täna uisutada.
______
Täiendatud pühapäeva õhtul. Täna me siiski ei uisutanud, kuna tugevad plusskraadid ja vihm võtsid jää pehmeks. Küll aga käisime jooksmas - seltskonnad siis vastavalt valitud kiirusele Heiti, Leivo, Randy ja Raivo + neid tõukerattal saatev Maare; Viivi ja Jaanus; mina ja Evelin. Meil Eveliniga klappis jooks nii hästi, et leppisime kokku hakatagi koos jooksmas käima, niiöelda salatrenni tegemas. Järgmine üritus on reedel.
Ja piisas Maarel, kes alati metsas igasuguseid loomi kohtab, oma tõukerattal parema teekattevaliku nimel jooksjateseltskonnast vaid pisut eralduda, kui oli tal jälle unustamatu kohtumine. Harku metsas polnud küll karu, vaid täies elujõus liputaja :)