Kui stilettojooksu eesmärk pole mitte niivõrd jooks ise, vaid lihtsalt ilus välja nägemine ja pealtvaatajate tähelepanu teenimine, siis teadke, et sama efekti saab edukalt saavutada ka rulluiskudega elamurajooni vahel koperdades.
Asi algas sellest, et Jaanus oli korraldanud oma töökaaslastele suurema väljasõidu Kasemetsa-Kiisa teele rulluisutama. Ning kutsus siis mind Evelinile seltsiks, et meil oleks koos hea sõita. Ja mina omakorda võtsin kaasa Kati, kes oli kodus ilmselgelt üleõppinud ja vajas hädasti tuulutamist.
Muidugi plaanisime algul sõita tavapärast marsruuti, lõiku Kasemetsast Kiisani ja tagasi. Seal on hea sõita just neil, kes oma rulluiske veel hästi ei valitse: pole äkilisi äärekivide ületusi, languse pealt autoteega ristumisi ega muid potentsiaalseid ohukohti. Aga kui Jaanus hakkas ajama mesijuttu Kurtna lähedal olevast enneolematult siledast asfaldist, võtsime seda kuulda ja otsustasimegi sõita Kurtnani välja. Hoolimata sellest, et me juba eos teadsime, et teel sinna on rohkelt igasuguseid ületusi ja takistusi.
Sinnasõidul olid mehed meil turvameesteks kaasas. Pidasid vajadusel autosid kinni, juhendasid raudteeületuskohal, aitasid äärekive ületada ja kallakul vales suunas veeremahakkamist peatada.
Ja asfalt oli tõesti imesile, selles oli täiesti õigus.
Tagasitee tulime aga omal käel.
Ühe poekese juures oli esimene naljakoht. Seal viib tee mööda auto parklast ja kuna on kerge kallak, saab sisse päris arvestatava hoo, millega tuleb üle väikse äärekivi sõita ja siis oledki jälle turvalisel teel. Aga meie pelgasime seda kallakut ning tegime läbi parkla laugema ringi. Mis ikkagi võttis üsna kontrollimatult veerema.
Evelin sõitis rullininadega vastu ääärekivi.
Kati tegi kohapeal mingi imelise ringi ümber oma telje, aga jäi kuidagi pidama.
Mina mõtlesin, et sõidan Evelini kombel ninadega äärekivi vastu, aga teen seda kükitades - ja kukkusin põrkehetkel kõhuli :)
Peatselt pärast seda tuli autotee ületus. Seal saime küll täiesti normaalselt pidama, aga ikka pälvisime ümbritsejate tähelepanu.
Kiisa vahel on väike mägi, kust muidu poleks ka meil mingi kunst ülesalla sõita, kui ainult all äärekivi ületust poleks. Äärekivi pole küll väga kõrge, aga ebameeldiv oli talle mõelda ikka. Nii me selle mäe peal muudkui pidurdasime ja pidurdasime ja pidurdamise, ja muidugi pälvisime jälle ümbritsevate tähelepanu.
Kiisa-Kasemetsa sirgele teele jõudes olime seevastu väga ässad :)
Ja õhtul läksin mina Leivo õhutusel veel ka jooksma: 5km Nõmme radadel, et 36tunnikaks harjutada.