Hakkan üle skirjutama oma peavaluhooge, et aja möödusdes nende sageduse võimalikust muutusest aimu saada.
Eelmine migreenilaks oli suvel, juuli lõpus või augusti alguses. Olin praktiliselt terve päeva siruli - maal telgis, et olla värske õhu käes. Ja jooksin mitu korda kuuseheki taha, kui süda pahaks läks.
Reede, 25.jaanuari hommikul oli mul selline tunne, nagu hakkaksin haigeks jääma. Pea oli sihuke paks ja raske. Palusin Olga käest ühe Goldrexi, hakkas korraks nagu pisut parem.
Aga mitte kauaks. Ja siis oli juba tunda esimest virvendust, migreenihalo. Sain veel kaks Ibumaxi, aga tundus, et on juba hilja. Läksin koju, et olla veel võimeline autoga sõitma.
Ent ikka ei olnud hilja. Pärastlõunaks klaaris enamvähem ära, nii et õhtul läksin isegi Martinit tema Vantsu-mängutoa-sünnipäevale õnnitlema.
Mis oli viga: väikeste 8-aastaste poiste lärmist tuli pevalualge naksti tagasi. Kähku võtsin veel ühe Ibumaxi, aga tuim peavalu püsis ja läksin kodus varakult voodisse.
Hommikuks oli kõik korras.
Ja võibolla see tegelikult polnudki migreenihoog, vaid lihtsalt niisama peavalu. Aga olgu ta igaks juhuks siiski üles tähendatud.
PS. Huvitaval kombel algas reede hommikul kõva peavalu ka Katil koolis. Võttis kah Ibumaxi ja kudes paar tundi, kuni need mõjuma hakkasid.